Johann Blankenfeld: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
1. rida:
[[Pilt:Blankenfeld.jpg|thumb|Johann Blankenfeld 16. sajandist pärineval pildil]]
'''Johann Blankenfeld''' (ka ''Johannes Blankenfeld'', ''Blankenfelde'';
==Elukäik==
11. rida:
Blankelfeldi noorusest pole teada kuigi palju teada. Ka tema sünniaasta pole kindel, kuigi kõige enam on selleks pakutud 1471. aastat. Mõnede teadete kohaselt oli ta [[1503]]. aastal aga umbes 25-aastane, mistõttu tema sünniaastaks võiks olla ka [[1478]] või [[1479]].<ref>[[Wilhelm Schnöring]], Johannes Blankenfeld: Ein Lebensbild aus den Anfängen der Reformation. Halle, 1905. Lk 3.</ref>
Blankenfeld õppis [[Frankfurt|Frankfurdis]], [[Leipzig]]is ja seejärel [[Itaalia]]s, kus sai [[1503]]. aastal [[Bologna ülikool]]ist ilmaliku ja vaimuliku õiguse [[doktorikraad]]id ehk mõlema õiguse doktoriks (''doctor utriusque juris'').<ref>Schnöring, lk 6.</ref> Peale seda töötas ta [[Rooma]]s [[Liivi ordu]] [[prokuraator]]ina. Seejärel sõitis ta tagasi [[Saksamaa]]le ja sai [[Leipzigi ülikool]]i professoriks. [[1506]] astus ta [[Frankfurdi ülikool]]i Viadrina teenistusse, kus sai teiseks rektoriks ja juuraprofessoriks. Samal ajal oli ta ka [[Brandenburgi kuurvürst]]i [[Joachim I Nestor]]i nõunik. Samaaegselt saavutas ta tihedad suhted ka teiste [[Hohenzollern]]ide dünastia liikmetega.
[[1512]]–[[1514]] oli Blankenfeld [[Saksa ordu]] generaalprokuraator Roomas kõrgmeister [[Albrecht von Hohenzollern]]i alluvuses. Orduprokuraatorina tegutses ta küllaltki edukalt, luues häid kontakte lisaks [[paavst]]ile ka teiste poliitiliste jõududega. Eriti hästi sai ta läbi aga paavst [[Leo X]]-ga, kes andis talle õiguse kõigile vakantsetele piiskopikohtadele [[Soome]]s ja Liivimaal. Seda õigust ta enamasti ka kasutas.
44. rida:
==Kirjandus==
*[[Wilhelm Schnöring]], Johann Blankenfeld: Ein Lebensbild aus den Anfängen der Reformation. Halle, 1905.
*[[Helene Dopkewitsch]]
*[[Christiane Schuchard]], Johann Blankenfeld (+ 1527) - eine Karriere zwischen Berlin, Rom und Livland. In: Berlin in Geschichte und Gegenwart. 2002, lk-d 27–56.
{{algus}}
|