Raadiomikrofon: erinevus redaktsioonide vahel

Juhtmevabal mikrofonil, laialdasemalt tuntud kui raadiomikrofon, on mitmeid erinevaid standardeid, sagedusi ja signaaliedastuse tehhnoloogiaidtehnoloogiaid, mille abil asendatakse mikrofoni kaabel ja saadakse juhtmevaba [[mikrofon]].

Selline seade suudab signaale edastada näiteks läbi raadiolainete, kasutades [[ultrakõrgsagedus |UHF]] või [[ülikõrgsageduse|VHF]] sagedusi, [[sagedusmodulatsioon|FM]], [[amplituudmodulatsioon|AM]] või erinevaid digitaalseid modulatsioone. Mõned odavama hinnaklassi seadmed kasutavad [[infrapunakiirgus|infrapunakiirgust]]. Infrapunakiirgust kasutavad mikrofonid vajavad toimimiseks takistustevaba tsooni mikrofoni ja vastuvõtja vahel, samas kallimatel raadiosagedusi kasutavatel juhtmevabadel mikrofonidel seda kitsendust pole.

John F. Stephens konstrueeris FM tehnoloogiat kasutava juhtmevaba mikrofoni 1951. aastal USA merejalaväe Memphise baasis toimuva muusikali tarvis. Igal peaosatäitjal oli oma mikrofon/saatja. Seade jäi silma USA salateenistusele (United States Secret Service), mis lasi Stephensil oma leiutist muuta, nii et seda saaks kasutada pealtkuulamisoperatsioonide läbiviimiseks.

Aastal 1957 demonstreeris Saksa helitehnikatootja [[Sennheiser]], mis kandis sel ajal nime Lab W, koostöös Saksa ringhäälinguga [[Norddeutscher Rundfunk]] (NDR) juhtmevaba mikrofoni süsteemi. Alates 1958. aastast turustati seda süsteemi läbi Telefunkeni Mikroporti nime all.

Esimese jäädvustatud patenditaotluse esitas Raymond A. Litke, ameeriklasest elektriinsener, koos ühenduse Educational Media Resourcesiga ja [[San José State University|San Jose State College’iga]], kes leiutas juhtmevaba mikrofoni 1957. aastal, et tulla vastu televisiooni, raadio ja õppesüsteemide kasvanud multimeedia nõudlusele. Tema Ameerika Ühendriikide patendinumber oli 3134074, algseltja esitatudsee esitati algselt [[8. Jaanuariljaanuar]]il [[1960,]] vastuning võetudpatent anti välja [[19.mail mai]]l [[1964,]]. aastal. See on esimeseneesimesena patent kaasaskantavale ja praktilisele juhtmeta mikrofonile. Lõpuks oli olemas töökindel ja juhtmevaba mikrofon selge helituvastuse ning ulatusega, mis oli praktiliselt sama hea kui juhtmeid/kaableid kasutades. Sellest seadmest tehti tarbijale 1959. aastaks kaks varianti: käeshoitav ja „käed vabad” (’’lavalier’’ mikrofon) versioon. <ref>{{US patent|3134074|Litke's wireless microphone patent}}</ref> Litke tuli välja mõistega “[[lavalier mikrofon]]” ja kaasas selle termini ka oma patenditaotlusse. Peamine saatjamoodul oli sigarisuurune seadeldis, mis kaalus ligikaudu 0,2 kg. [[Föderaalne Kommunikatsioonide Komisjon]] (FCC) andis Litke juhtmevabale mikrofonile kasutada 12 sagedust.

[[Pilt:Microphone SpeedLink 8701 on T-shirt.jpg|thumb|right|Lavalier käed vabad tüüpi mikrofon.]]

Järjekordne Saksa tehnikatootja, Beyerdynamic, väidab, et esimese juhtmevaba mikrofoni leiutas [[Hung C. Lin]]. Seadeldise nimi oli Transistophone ja tootmine algas 1962. aastal. Samuti väidetakse, et esimest korda kasutas juhtmeta mikrofoni filmi tegemisel [[Rex Harrison]] 1964. aasta linateoses [[Minu veetlev leedi|Minu veetlev leedi]].

Tänapäeva juhtmevaba mikrofoni tehnoloogia, mis pakkus esimest korda juhtmega mikrofoni helikvaliteeti ja dünaamilist ulatust, kaasnes kompressor-ekspanderi tutvustamisega [[Nady Systems, Inc]]’i poolt. Todd Rundgren ja The Rolling Stones olid esimesed populaarsed muusikud, kes sellist süsteemi oma ’’live’’ kontserdi ajal kasutasid. [[Nady systems, Inc]] sai ka selle tehnoloogilise saavutuse eest 1996. aastal [[Emmy auhind|Emmy auhinna]].

* Pole kaablitega probleeme, mis võivad tekkida nendekaablite pideval liigutamisel võija kurnamisel esinevaid probleeme.

* Vähenenud oht kaablite otsa komistada.

*Müra või surnud kohad (kohad, kus seade ei tööta, eriti ühe antenniga süsteemides).

Mõnedel mudelitel on reguleeritav [[squelch]], mis vaigistab väljundi, kui vastuvõtja ei saa mikrofonilt tugevat või kvaliteetset signaali, selle asemel, et lihtsalt müra väljundisse lasta.

Mitmed tootjad, mille hulgas on Sennheiser, AKG, Nady Systems, Lectrosonics ja Zaxcom pakuvad plug-in-tüüpi saatjat olemasolevale juhtmega mikrofonile, mis pannakse mikrofoni XLR väljundisse ja seejärel edastab signaale tootja standardvastuvõtjale. Selline konstruktsioon pakub mitmeid integreeritud süsteemide hüvesid ja võimaldab juhtmeta kasutada selliseid mikrofone, millele ei pruugi juhtmevaba ekvivalenti olla. Näiteks võib plug-in saatjat kasutada televisiooni või filmi helitöötlusinsener, et võimaldada „shotgun”-tüüpi mikrofonil muutmist juhtmevabaks, mis omakorda hoiab ära ohtlikud olukorrad kaablitega ning samal ajal lubab suuremat liikumisvabadust. Plug-in saatjad võimaldavad ka väga vanadest mikrofonidest teha juhtmevabad mikrofonid. See on kasulik siis, kui kunstilistel või muudel visuaalsetel põhjustel kasutatakse vanu mikrofone. Juhtmete puudus võimaldab antud juhul kiireid stseenide vahetusi ja vähendab ohtu, et keegi juhtmete otsa komistaks. Mõnedel juhtudel võivad sellised plug-in saatjad anda 48 voldist [[phantomfantoom vool]]u, mis võimaldab kasutada [[condenser mikrofon]]ide tüüpe.

[[Pilt: Sennheiser SK 5212C & MKE 1.jpg|thumb|right|Juhtmevaba Sennheiser 5212 saatja.]]

Tavaliselt hoitakse vastuvõtjaid poolräki (half-rack) konfiguratsioonis, nii et need kaks saaks ühte räkisüsteemi paigaldada. SellistMõningates lahendust,muusikalide kulavastustes sühesvõib ühes räkis pole ebatavaline nähaolla üle 40 raadiomikrofoni,. kasutavad suured telestuudiod.

Intermodulatsioon (IM) on suureks probleemiks, kui ühes kohas on töös mitu süsteemi. IM esineb siis, kui kaks või enam RF signaali segunevad mittelineaarse mikroskeemiga, nagu näiteks ostsillaatori või mixeriga. Sellisel juhuvjuhul võivad tekkida teatavad sageduste kombinatsioonid. Näiteks kombinatsioonid 2A-B, 2B-A ja A+B-C, kus A, B ja C on hetkel kasutatavad sagedused. Kui üks nendest kombinatsioonidest on sarnane teise süsteemi sagedusega (või algse A, B või C sagedusega), siis sellel kanalil tekivad signaalihäired. Selle probleemi saab lahendada arvutades kõik võimalikud kombinatsioonid ise või programmi abil.

Digitaalseid raadiomikrofone on tavalise raadiskännerigaraadioskänneriga raske pealt kuulata, sest sellised seadmed suudavad ainult tavapäraseid analoogmodulatsioone, nagu näiteks FM ja AM, demoduleerida. Siiski võivad mõned juhtmevabade mikrofonide süsteemid kasutada [[kodeerimine|kodeering]]u tehnoloogiat, et ennetada tõsisemat signaalide pealtkuulamist, mis võib põhjustada kriitilise tähtsusega info lekkimist.<ref>[http://www.telex.com/wirelessmicrophones/Product.aspx?MarketID=14&CategoryID=59&ProductID=141 Telex SAFE-1000 wireless microphone]</ref><ref>[http://www.lectrosonics.com/wireless/700/udr700.htm Lectrosonics UDR700 Encrypted wireless receiver]</ref>