Ernst Hofmann: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Alts (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Resümee puudub
5. rida:
saladusi avastada.
Kohe pärast Venemaa Geograafia Seltsi asutamist astus ta selle liikmeks.
1846. aastal pöördusid Baer, Wrangel, Middendorf, Keyserling, Helmersen, [[Friedrich Georg Wilhelm Struve]] ja teised teadlased Geograafia Seltsi nõukogu poole ettepanekuga organiseerida teaduslik ekspeditsioon, et pöörata Venemaa geograafia osakonna tähelepanu Uraali põhjaosale... räägitakse projektis edasi. «Uraali mägedest on teada juba nii palju, et mõtet, nagu alaneks ta pidevalt põhja suunas ja lõpuks kaoks tähelepanu mitteväärivatesse soodesse,peetakse -praegu loraks.
ndmed, mida erinevatel aegadel hankisid [[Pallase]] rännukaaslane Zujev, professor Erman, polkovnik Popov, botaanik Alexander Schrenk, akadeemik Keyserling ja meremees [[Paul Krusenstern]], eeldasid, et kui saata sellele polaaralale teaduslik ekspeditsioon,
võib Geograafia Selts «tähtsa geograafilise ülesande lõplikult lahendada».
22. rida:
jõgesid.
Oma lühikeses aruandes Geograafia Seltsile kirjutas Hofmann ekspeditsiooni esimese aasta tööde kohta: «Ekspeditsiooni poolt 1847. aastal uuritud alal suunduvad Uraali mäed lõunast põhja. Mõningates kohtades kujutavad nad 20 kuni 40 versta laiust ühist ahelikku, mida
läbivad vaid mitmesuunalised orud. Teistes kohtades, nagu näiteks Suure Petšoora allikate lähedal ja Stšugoril, eraldub Uraal kaheks erineva kõrguse ja ilmega ahelikuks. Nende vahel voolab jõgi. Tõl-Passi lähedal jaguneb Uraal kolmeks paralleelseks haruks, mis põhja pool [[Kvossem-Njari]] ja [[Jarutti]] uuesti liituvad. Need paralleelsed ahelad tekkisid üheaegselt paralleelsete lõhede kohale. Seal, kus maa-alused jõud tegutsesid tugevamini, tõstsid nad üles
kogu pealispinna ja ühendasid harud. Siin, nagu ka Lõuna-Uraalis, pöörduvad paralleelsete mägede vahel voolavad jõed täisnurkselt läbi ühe külgseina ja voolavad tasandikule. Nii läbivad Petšoora, [[Ilõtš]] ja [[Stšugor]] oma orgude lääneseina ja voolavad tasandikul ühinenult Jäämerre.
Jäämerre.
Uraalist suurema või väiksema vahemaa kaugusel lääne pool on paralleelsed metsaga kaetud kõrgustikud, mida venelased ja sürjalased nimetavad parmadeks.
Mõned neist on küllalt ulatuslikud. Üks neist, mida tuntakse Kõrge parma, Idjedi parma, Kumboki parma jt. nimede all, ulatub Unjast Štšugorini ja tõenäoliselt hargneb. Nad on moodustunud Uraaliga ühel ajal, et nad aga asuvad kõrgustikke tekitanud jõudude peateljest suures kauguses, siis ei saavutanud nad peaaheliku kõrgust. Kivi-
33. rida ⟶ 32. rida:
24. detsembril oli teadlane Peterburis. Kuid juba enne tema saabumist oli seltsi asepresident F. P. Litke saatnud kirja Arhangelskisse, et sealsed võimud hoolitseksid vajaliku varustuse ja toidumoona toimetamise eest Kara jõe ülemjooksule, Velikaja ja Heitjaka jõe suudmetesse ning «seaksid Vaigatši väinas valmis suure paadi, millega saaks Vaigatšile viia mõned põdrad».
Täiesti muretult asus ta pikale teekonnale, ehkki oli kodunt vaid mõneks päevaks välja sõitnud.»
Obi voolava [[Voikara]] jõe suudmest suundus ekspeditsioon nartadel loodesse. Päevade kaupa kestis üksluine sõit mööda tundrat, kus sageli tuli jõgesid ja ojasid ületada. Nad sõitsid üle küngaste ja soode, läbi hõredate metsade ja lummetuisanud orgude, kus lumesillad kaardusid lõhede kohale.
17. juuni õhtul jõuti mägedesse. See oli Uraaliga põhjast lõunasse paralleelselt kulgev idapoolne ahelik. See ületati ilma vaevata ja jõuti uuesti tasandikule. Kevadised äikesed ja tormid takistasid edasiminekut. Eriti kaua seisti tegevusetult Lira jõe ääres, mida polnud ei paatide ega nartadega võimalik ületada. Otsustati minna mööda tema orgu üle mägede. Peagi olid nende teel sügava lumega kaetud väikesed lagendikud.
29. juunil oli Straževski salgast lahku läinud Hofmann jälle teel. Inimesed ja eriti loomad tundsid põrgupiina. Talvisest söödapuudusest kurnatud põdrad ei jõudnud veel kosuda, kui ilmusid sääsed. Verejanulised putukad jälitasid neid vahetpidamata, ei lasknud puhata ega süüa. Ja ehkki Hofmannil oli 15 narta asemel 23, ootasid rändureid tõsised katsumused.
Esimesel päeval jõuti Pirbi, Pulari ja Nerabi mäeni. Nende jalamid olid kaetud teravate kividega, mis kulutasid nartade jalased läbi ja need tuli uutega asendada. Et mitte põtru vaevata, puhati iga kahe päeva järel.
2. juulil jõuti Listvennitšnaja jõeni. Selle kaldal tabas teelisi vihm, mis sadas vahetpidamata peaaegu nädala.
Lõpuks jõuavad rändurid Põhja-Uraali kõige kõrgema mäe [[Paje-Eri]] juurde, mille tipp küünib rohkem kui 1100 meetri kõrgusele. Lund ei ole ja tema järsud nõlvad on hästi nähtavad, ehkki mägedevahelistes häiludes kohtab veel lumelagendikke.
Eriti veetlev on see paik sellepärast, et siin peaaegu pole sääski ja inimesed ning põdrad saavad öösel puhata.
Tee viib edasi põhja poole. Juba on tunda Jäämere lähedust. Vaevaga veavad põdrad raskeid nartasid üle kivi-puistude. Hofmann jätab kõige raskema koorma maha, kuid voor liigub ikka aeglaselt, sest nii põdrad kui ka inimesed langevad rivist välja. Tuleb minna tundrasse, ja