Ernst Hofmann: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'Ernest von Hofmann oli Tartust pärit. Ta oli laeval «Predprijatije» Otto Kotzebue kaaslaseks. Seejärel rändas ta Lõuna-Uraalis. Kui ta oli 32-aastane, viis saatus Hofmanni uu...' |
Resümee puudub |
||
1. rida:
Ernest von Hofmann oli Tartust pärit. Ta oli laeval «Predprijatije» [[Otto Kotzebue]] kaaslaseks. Seejärel rändas ta Lõuna-Uraalis.
Kui ta oli 32-aastane, viis saatus Hofmanni uuesti Tartu ülikooli seinte vahele — lugema geognostikat. Kuid mõne aasta pärast haaras teda jällegi rännukihk. Ta uuris Siberi kullaleiukohti, rändas seejärel Karjalas ja Soomes, et nende huvitavate paikade geoloogia
saladusi avastada.
Kohe pärast Venemaa Geograafia Seltsi asutamist astus ta selle liikmeks.
1846. aastal pöördusid Baer, Wrangel, Middendorf, Keyserling, Helmersen, [[Struve]] ja teised teadlased Geograafia Seltsi nõukogu poole ettepanekuga organiseerida teaduslik ekspeditsioon, et pöörata Venemaa geograafia osakonna tähelepanu Uraali põhjaosale... räägitakse projektis edasi. «Uraali mägedest on teada juba nii palju, et mõtet, nagu alaneks ta pidevalt põhja suunas ja lõpuks kaoks tähelepanu mitteväärivatesse soodesse,peetakse -praegu loraks.
ndmed, mida erinevatel aegadel hankisid [[Pallase]] rännukaaslane Zujev, professor Erman, polkovnik Popov, botaanik Alexander Schrenk, akadeemik Keyserling ja meremees [[Paul Krusenstern]], eeldasid, et kui saata sellele polaaralale teaduslik ekspeditsioon,
võib Geograafia Selts «tähtsa geograafilise ülesande lõplikult lahendada».
Ekspeditsioon pidi tegema vaatlusi igilume piirkonnas, vaatlema virmalisi, uurima väljasurnud loomade jäänuseid. Erilist tähelepanu pöörati teadlaste hulgas elavat huvi tekitanud probleemile, milline seos on Uraali mägede tekkimisel juura ajastu setetega ja
kuidas on levinud paleosoilised kivimid mäeaheliku läänemassiivides .. .
Geograafia Seltsi nõukogu poolt 12. märtsil 1847. aastal kinnitatud instruktsioonis oli ekspeditsiooni ▼
eesmärk sõnastatud järgmiselt: «Koguda materjale Uraali ja tema nõlvade võimalikult täpse kaardi ja füüsilise ning loodusteadusliku detailse kirjelduse koostamiseks lõunas kuni 60. laiuskraadini, põhjas Jäämereni; idas jooneni, mis on tõmmatud Bogoslovskist Berjozovini ja sealt mööda Obi jõge; läänes Koiva, Višerka ja
▲Seltsi nõukogu poolt 12. märtsil 1847. aastal kinnitatud instruktsioonis oli ekspeditsiooni
26. juulil jõudis Hofmann [[Pirs-Ju]] suudmesse, mis asub 160 meetrit ülalpool merepinda, ööbima jäädi üksiku palkmaja juurde. ▼
▲eesmärk sõnastatud järgmiselt: «Koguda materjale Uraali ja tema nõlvade võimalikult täpse kaardi ja füüsilise ning loodusteadusliku detailse kirjelduse koostamiseks lõunas kuni 60. laiuskraadini, põhjas Jäämereni; idas jooneni, mis on tõmmatud Bogoslovskist Berjozovini ja sealt mööda Obi jõge; läänes Koiva, Višerka ja Petšoorani, kuni sellesse suubub Ussa, ja edasi mööda Ussat ning Korotaihhat.»
▲26. juulil jõudis Hofmann Pirs-Ju suudmesse, mis asub 160 meetrit ülalpool merepinda, ööbima jäädi üksiku palkmaja juurde.
17. augustil hakkas salk mööda maaliliselt looklevat Potšerema jõge tagasi tulema. Järgmisel päeval jõuti jõe suudme lähedal asuvasse külla. Siin ootasid rändureid täislastis paadid ning kolme päeva pärast tutvusid nad järskude kallaste vahel voolava Štšugoriga. Väikese' Rodniku jõe kaldal lõi Hofmann laagri üles ja otsustas siin
oodata Straževski saabumist.
56. rida ⟶ 55. rida:
mida lähemale talle sõidad, seda enam kaob tema mägine ilme, nii et lõpuks küsid eneselt: kuhu küll mäed kadunud on.»
Niisugune oli uus mäeahelik, mida Hofmann uuris.
19. augustil lahkus Hofmann Kara suudmest ja siirdus mööda soist tundrat läände. Kord sadas lumelörtsi, siis aga paistis jälle päike, mis sätendas [[Pai-Hoi]] lumistel tippudel.
Öösel külmetas. Rändurid lõdisesid külmast, ja et sooja saada ning teed keeta, lõhkusid kuivikukasti. Vaevalt süttis lõke, kui kostis kellukese helinat ja karjuse hõikeid. Puhanud põdrad olid saabunud.
Järgmine öö veedeti sürjalase Vokujevi tšummis. Peremees veristas külaliste auks põdra, kostitas neid tee ja präänikutega ning loovutas osa oma kuivikutagavarast. Hommikul tegi ta ettepaneku, Hofmanni saata ja andis talle oma parimad põdrad. Nad ronisid Hallile mäele ja
Paidaile, mis kerkib rohkem kui 400 meetrit üle merepinna. Selle tipust vaatles teadlane veel kord Pai-Hoid ja udusse mähkunud halli Jäämerd. Nüüd oli talle selge, «et mäed ei kulge mitte nagu Uraal katkematute kalju-mägedeha, nagu see Kara kallastelt näis, vaid et nad koosnevad paljude üksteisega paralleelselt asetsevate, mitte aga järgnevate pikkade mäeahelike ja küngaste süsteemist .. . Pai-Hoid võib nimetada mäeseljandikuks, mis on kuni jalamini läbitud
paljudest orgudest, kuhu on tekkinud ka järved...»
24. augustil seisis Hofmann Jugra väina kaldal. Üle väina paistis [[Vaigatš]]. Kuid kusagil polnud näha paati, millega oleks saanud väina ületada. Ta otsustas mitte aega raisata ja
pöördus itta, et veel kord Pai-Hoid uurida. 1. septembril kohtas ta tundras neenetseid, kes olid Branthile peavarju pakkunud.
Järgmisel päeval olid rändurid jälle teel. Seekord läksid nad lõunasse ja vaatlesid jälle Pai-Hoi mägesid.
Hofmann tuli järeldusele, et Pai-Hoi on Uraalist geoloogiliselt erinev, täiesti iseseisev mäeahelik. Ta oletas, et Pai-Hoi võis tekkida ühel ja samal ajal [[Timani]] mägedega, mille olid avastanud A. Keyserling ja P. Krusenstern.
Öökülmad sagenesid. Algasid lumesajud. Kuivikud olid lõpukorral, tangudest ja hernestest ei maksnud rääkidagi .. .
13. septembril kohtasid nad ostjakke, kes teatasid, et Kolvolovski mäekurust lõuna pool, seal, kus pidi töötama Straževski salk, oli siberi katku tõttu hukkunud 40 000 põtra. See oli halb uudis. Salk võis olla väga raskes olukorras. Tõeliseks pidupäevaks keset sügisesi argiaskeldusi oli kohtumine sürjalase Terentjeviga, kes oli neile toidumoona valmis pannud, hankinud paadi ja sõudjad. Kogu aeg läks üha külmemaks ja jõgi ähvardas jäätuda. Mõnedes kohtades pidid rändurid jäässe kanaleid raiuma.
Pärast mitmeid vintsutusi ja seiklusi jõudis Hofmann 2. oktoobril [[Ust-
«Tema üritus ei läinud korda ja jättis meie uurimistöösse ebameeldiva lünga,» kirjutas Hofmann.
Geograafia Selts hindas kõrgelt Hofmanni kaks aastat kestnud tööd.
«Vaatamata paljudele takistustele ja raskustele, millega ekspeditsioon pidi 1847. ja 1848. aasta suvel võitlema, saavutas ta oma eesmärgi täielikult,» kirjutas viitsepresident [[F. P. Litke]].
«Alates 64. laiuskraadist kuni põhjatipuni on Uraali mäeahelik üksikasjalikult uuritud; geograafiliseks ja geoloogiliseks kirjelduseks on hangitud vajalikud andmed mõlema nõlva
kohta ühelt poolt kuni Obi jõeni, teiselt poolt Petšoorani; peale selle on kogutud rikkalik materjal selle kauge ja väheuuritud maa etnograafia ja loodusloo kohta.»
| |||