Võru kirjaviis: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Võrok (arutelu | kaastöö)
veel ajakohastust
Võrok (arutelu | kaastöö)
täpsustused
18. rida:
 
Paranduste põhisisu on, et kõrisulghäälikut (''q'') ja peenendust (') soovitatakse märkida senisest vähem, ainult kõige hädatarvilisemal puhul, eelkõige seal, kus need eristavad tähendust. Kõrget ''õ''-häälikut (''y'') märgitakse edaspidi tavalise ''õ''-ga, sest see häälik ei erista kunagi tähendust.
 
===Paranduisist täpsämbähe===
===Kakkõhelü===
 
Kakkõhellü märgitäs:
 
a) mitmusõ nimekäänüssen: ''puuq, mõtsaq, suurõq majaq, vahtsõq saapaq, vereväq vabarnaq'';
 
b) kimmä kõnnõviisi mitmusõ 3. käänüse lõpun nii olõvan- ku minevänaon: ''saavaq, kirotasõq, võtvaq, ommaq; saiq, kirodiq, võtiq, olliq'';
 
c) tõõsõn tegonimen: ''kaiaq, tetäq, ollaq, tiiniq, võttaq, herädäq, kirotaq, häbendelläq'';
 
d) käskjä kõnnõviisi 2. käänüse lõpun: ''kaeq, küsüq, võtaq, puhkaq, kirodaq'';
 
e) olõvaao ja lihtmineväao eitävän kõnnõn (edeeitüs): ''ei tiiq, ei käseq, ei võtaq, es kirodaq, es häbendelleq; ei tetäq, ei võetaq, ei kästäq, es kirotõdaq, es häbendeldäq'';
 
f) katõ silbi ja ''e/õ''- vai ''u/ü''-lõpuga nimisõnon: ''kastõq, paisõq, lõunõq (lõunaq); imeq, hoonõq; seemeq, asõq; pehmeq, kahrõq; oluq, ohuq, lühüq''
 
g) mitmin määr- ja asõsõnon: ''siiäq, sinnäq, eeläq, toonaq, ammuq, veidüq, kinniq; esiq''.
 
Kakkõhellü või ette tullaq ka pall'odõn tõisin kotussin (kaeq [[kakkõhelü ettetulõmisõ tävvelik nimekiri]]), a sääl tedä hariligult ei kirotõdaq, kuiki ka tuud võinuq mõnikõrd tetäq näütüses sõna eräle vällätuumisõs, tälle suurõmba rasõhusõ andmisõs vai riimi peräst.
 
===Peethelle pehmehüs===
 
Pehmehüst märgitäs kirän, ku pehmehüs om:
 
a) minevigu tunnus: ''võtt', pand', käänd', murd', masś, laul', pill', oll', tull', karaś, tapõl', kergüt''';
 
b) tagapoolidse vabahelü iin: ''mar'aq, var'oq, lag'a, lakk'a, pall'o, kah'o, tśura, tśauk, ńaugma''.
 
Pehmehüst märgitä-i hariligult kirän, ku tä om:
 
a) nimisõnno lõpun: ''pall, kuul, kiil, üts, kats, pang, pätt, täht, kruun, kumm, kapp, parv, kurk, kõik, vask, suur, käng, sälg; hopõn, repän, jummal, pakan, kavval, tütär'';
 
b) tegosõnno lõpun, ku olõ-i minevigu tunnus: ''ots, vaht, sund, mähk, tsurk, kamm'';
 
c) peethelü iin: ''sitkaq, mustkaq, vask; otsma, vahtma, arstma, pakma, pruuvma, kamma'';
 
d) ''i'' ja ''j'' iin: ''veli, padi, kosima, kassiq, tsiga, kallis; patja, asjo, kandja, võtja'';
 
e) edepoolitsidõ vabahelle iin: ''lävi, nägo, veleq, keele, küle, näläne, käng, sälg''.
 
Mõnikõrd või pehmehüst märkiq ka nimisõnno lõpun jm, ku tahetas pehmehüsele eräle tähelepanno pöördäq, näütüses nimisõnno tähendüse eräldämises (''palk'' ja ''palk´'', ''vaśk'' ja ''vask´''), riimi vm peräst.
 
===Korgõ ''õ''===
 
Korgõt ''õ''-d, märgitäs hariligu õ-ga: ''mõõk, mõõtma, nõna, sõna, mõni, sõs, õks, sõsar, kõik, sõa''. Sõnaraamadu märksõnon ja muial, kon hädäste vaia, pruugitas korgõndusmärki (ülespoolõ nuul ˆ ) ''õ'' all.
 
==Kirjaviisi kriitika==
Võru kirjaviisi on kritiseeritud põhiliselt tähtede q ja y võõrapärasuse tõttu Eesti kontekstis. Kriitikale on ammendavalt vastatud [[kõrisulghäälik]]u märkimise vajalikkuse ning tähemärkide q ja y kirjaviisi valimise osas. Nõrgemalt on argumenteeritud see, milleks on üldse vajalik kõrge ''y'' eristamine madalast ''õ''-st. Nimelt kui ''q'' on võru keeles vaieldamatult omaette [[foneem]], millel on väga tähtis roll sõnavormide tähenduste eristamisel, siis kõrge ''y'' ja madal ''õ'' ei erista tähendust. Omaette tähemärgi kasutamist kõrge ''y'' märkimiseks on põhjendatud selle hääliku tähtsusega keele tervikliku struktuuri säili(ta)misel. Nimelt näib ''y'' olevat üks põhjus, miks võru keeles on [[vokaalharmoonia]] üldse nii tugevasti säilinud.
 
Kirjaviisi kriitika on viinud ühelt poolt ülaltoodud uue kirjaviisi parandusteni, teisalt aga ajalehe [[Uma Leht]] kirjaviisini, kus kõrisulghäälikut ei märgita üldse, kuid peenendust märgitakse. Mõnedes väljaannetes kasutatakse kõrisulghääliku märkimiseks ülakoma.
 
==Vaata ka==