Erinevus lehekülje "Jõe pikiprofiil" redaktsioonide vahel

vt ka rub
P
(vt ka rub)
'''Jõe pikiprofiil''' on kõver, mis näitab [[jõesäng|voolusängi]] kallakust.
 
[[Jõgi|Jõe]] pikiprofiil on [[graafik]], mille [[Y-telg|Y-teljel]] on [[vooluveekogu]] kõrgus [[Suue|suudmest]] ning [[X-telg|X-teljel]] tema pikkus. Graafiku parempoolne ots on [[Jõgi|jõe]] [[erosioonibaas]]iks, sellest madalamale ei saa jõgi voolata ega [[Jõesäng|sängi]] uuristada. Seega on jõe pikiprofiil alati pidevalt langev kõver. [[Lang (jõgi)|Lang]] on enamasti suurem [[ülemjooks]]ul ja väiksem [[alamjooks]]ul. Selline pikiprofiil on näiteks [[Piusa jõgi|Piusa jõel]]. Esineb ka vastupidist olukorda. Näiteks paljud Põhja-Eesti jõed langevad [[Balti klint|Balti klindilt]], mis muudab nende pikiprofiili ebatavaliseks, sest suurim lang on alamjooksul. Suhteliselt ühtlase langu ehk peaaegu vertikaalse pikiprofiiliga on [[Pärnu jõgi]], peaaegu täiesti horisontaalne pikiprofiil on [[Emajõgi|Emajõel]].
 
Kõik jõed üritavad saavutada sellist pikiprofiili, kus igas punktis oleks kuhjav tegevus tasakaalus kulutavaga. Sellist profiili nimetatakse jõe [[Jõe tasakaaluprofiil|tasakaaluprofiiliks]]iks. Ükski jõgi ei saavuta siiski kunagi sellist profiili, sest selleks peaks erosioonibaas püsima muutumatuna väga pika aja jooksul. Tasakaaluprofiil on sujuvalt väheneva languga kõver, mis suudme lähedal praktiliselt kaotab langu. Tasakaaluprofiili korral ei mõju [[Jõeorg|jõeorule]] erosiooniprotsessid. Tasakaaluprofiili kujunemine toimub alamjooksult ülemjooksu suunas, seda nimetatakse regressiivseks erosiooniks. See tähendab seda, et jõeorg on alamjooksul jõudnud arengus palju kaugemale kui ülemjooksul.
 
Jõgede pikiprofiil kujuneb pika aja vältel ning paljude tegurite (ala geoloogiline ehitus, [[tektoonika]], pinnamood, kliima, taimkate, [[hüdroloogiline režiim]] jt) koosmõjul<ref name="jõed">Hang, T., Loopmann, A. (1995). Jõed. – ''Eesti. Loodus''. Tallinn, 292–302</ref>.
 
== Vaata ka ==
*[[Tasakaaluprofiil]]
 
== Viited ==
{{viited}}