Digitaalset keskkonda kasutatakse ka suhetes, kus osapoolte jaoks on oluline, et isikuline identiteet ja esitatav digitaalne identiteet oleksid õiguslikult siduvalt vastavuses. Sellise kindluse saamiseks võetakse tõestatud isikusamasuse tagamiseks kasutusele tõestatud [[digitaalse identiteedi kandja|digitaalse identiteedi kandjad]]. Sellistes olukordade on kombeks kasutada usaldusväärsete kolmandate osapoolte digitaalseid tõendeid ([[sertifikaat|sertifikaate]]) ja kinnitusi nende kehtivuse kohta ([[kehtivuskinnituse teenus]]). Maailma praktika kohaselt nimetatakse selliseid osapooli [[sertifitseerimisteenuse osutaja|sertifitseerimisteenuse osutajaks]]. Eestis selle valdkonna reguleerimiseks eraldi seadusandlus ([https://www.riigiteataja.ee/akt/13276890 Isikut tõendavate dokumentide seadus] ja [https://www.riigiteataja.ee/akt/13116484 digitaalallkirja seadus]) mille kohaselt tõestatud digitaalsest isikusamasusest saab Eestis rääkida ainult riiklikult välja antud sertifikaatide korral. Väline osapool (näiteks riigiasutus, mille ülesandeks on isiku sidumine tema identiteediga) kinnitab vajalikke protseduure kasutades (digitaalse isikutunnistuse väljaandmine , isikutunnistusel vastavad sertifikaadid digitaalses keskkonnas kasutamiseks vms), et isiku füüsiline identiteet ja digitaalne identiteet kattuvad.
Näiteks kui isik Heli Kopter allkirjastab digitaalses keskkonnas lepingu, millega kaasnevad kohustused, siis on oluline, et seda teeks just tema, mitte keegi teine Heli Kopter identiteeti kasutades.
