Orgaaniline valgusdiood: erinevus redaktsioonide vahel

resümee puudub
Resümee puudub
Resümee puudub
Tüüpiline OLED koosneb elektrit juhtivast orgaanilise materjali kihist, mis paikneb kahe elektroodi (anood ja katood) vahel. Neid materjale nimetatakse orgaanilisteks pooljuhtideks, sest omavad juhtivustasemeid isolaatorist juhini.
 
Algupäraselt koosnesid kõige lihtsamad polümeer OLED-id ühest orgaanilisest kihist, ent samas on võimalik toota ka mitmekihilisi OLED-e, et parandada seadme effektiivsust. Erinevaid materjale võidakse valida nende erinevate juhtivus omadustejuhtivusomaduste pärast, ent samuti, et aidata edastada laengu edastamist elektronidele, pakkudes ühtlasemat elektrilist profiili või et blokeerida laengu jõudmist vastas elektroodini ning raisku minemist. Paljud tänapäevased OLED-id koosnevad lihtsast kahekihilisest struktuurist - juhtiv kiht ja kiirgav kiht.
 
Töö ajal, pannakse OLED voolu alla nii, et anood on katoodi suhtes positiivne. Elektronid liiguvad läbi seadme katoodist anoodi poole, kui elektroneselleks lisatakse elektrone madalaimale vabale orbitaalile katioodikatoodi juures ja võetakse ära kõige kõrgemast hõivatud orbitaalilt anoodi juures, - viimast protsessi võidakse nimetata ka kui elektron-aukude lisamist kõige kõrgemale hõivatud orbitaalile. Elektrostaatilised jõud tõmbavad elektron-auke ja elektrone üksteise poole ja nad moodustavad eksitoni[[eksiton]]i. See juhtub kiirgavale kihile lähemal, sellepärast et orgaanilistes pooljuhtides on elektron-augud üldiselt mobiilsemad kui elektronid. Sellise erutatud seisundi lagunemisel vabaneb energiaga koos kiirgus, mille sagedus on inimsilmale nähtavas vahemikus. Selle kiirguse sagedus sõltub madalaima vaba orbitaali ja kõrgeima hõivatud orbitaali vahelisest energia taseme erinevusest.
 
Tavaliselt kasutatakse Indium-tina-oksiidi anoodi materjalina. See on läbipaistev nähtavale valgusele.<ref name="eng"></ref>
39

muudatust