Tartu lahing (1919): erinevus redaktsioonide vahel

|väejuht1={{Riigi ikoon|Eesti}} [[Julius Kuperjanov]]<br/>{{Riigi ikoon|Eesti}} [[Karl Parts]]<br/>{{Riigi ikoon|Eesti}} [[Anton Irv]]

'''Tartu lahing''' toimuspeeti [[14. jaanuar]]il [[1919]]. aastal [[Eesti Vabadussõda|Eesti Vabadussõjas]] Eesti II diviisi üksuste ja Läti punase diviisi jõudude vahel. Lahing oli Vabadussõja üks tähtsamaid, mille tulemusena said Eesti väed vabastadavallutada ka ülejäänud Lõuna-Eesti.

9. jaanuaril andis II diviisi ülem kolonel [[Viktor Puskar]] käsu Tartu vallutada.<ref name=maide>[[Jaan Maide]] (1933)[www.ksk.edu.ee/file.php?ID=1206 Ülevaade Eesti vabadussõjast] [[Kaitseliit|Kaitseliidu]] kirjastus, Tartu</ref> Soomusrongide diviisi ülemad [[Anton Irv]] ja [[Karl Parts]] kohtasid raudteele välja jõudnud kuperjanovlasi ja tegid [[Julius Kuperjanov]]ile ettepaneku üheskoos [[Tartu]] peale minna. Kuperjanov nõustus ja partisanid mahutati rongile. Enne Tartusse jõudmist tuli soomusrongidel pidada väiksemaid võitlusi veel ka [[Voldi]]s, [[Äksi]]s ja [[Kärkna]]s. Jõudnud Tartu lähedale saatis Soomusrong nr. 1 välja dessandi, mis vallutas väga tähtsa Jänese raudteesilla otse sillaõhkijate nina all. Tänu sellele said soomusrongid turvaliselt üle silla sõita ja linna tungida. Lahingu käigus näitasnäitasid vaenlaneLäti punased kütid suurt võitlusvaimu, eriti aga lätlastest koosnev 6. kütipolkpolk. Linn puhastati punaste vägede käest 14. jaanuaril. Järelejäänud vaenlasedlätlased põgenesid [[Võru]] ja [[Valga]] linnadelinna poole, nende jälitamiseks polnudEesti agavägedel jõudu. Tartu jõudes selgus, et punased olid Tartus toime pannud suure massimõrva, hukates palju tsiviilelanikke.