Laserprinter: erinevus redaktsioonide vahel

Laserprinteri tööpõhimõttes on enamasti seitsmeosaline:

 

 

Esimese sammuna saadab arvuti printerile andmed, aga mitte täiesti ülepeakaela; kõigepealt uurib arvuti, kas printer on ikka ühendatud ja valmis tööks. Prinditava kujutise loomiseks läheb vaja rasterkujutise protsessorit (RIP – Raster Image Processor), mis enamasti on ehitatud laserprintertisse. Kui prinditav tekst on sellises fondis, mida printeri endal olemas pole (nagu näiteks TrueType fondid), siis saadetakse need printerisse ja salvestatakse mällu.

Peale puhastamist valmistab printer trumli ette järgmise pildi saamiseks, andes trumli pinnale negatiivse laengu (-600V). Vanemates mudelites tegi seda koroonajuhe, uuemates aga laetud trummel.

 

Printeri mälus olevad andmed kirjutatakse trumli pinnale laseriga, milleks aga ei kasutata ei toonerit ega tinti. Trumli peale suunatakse erksa valgusega laser, mis muudab trumli teatud kohtades elektrilaengut. Mälus olev rasterkujus lülitab laserit sisse-välja, kuni see liigub mööda trumlit. Kohtades, kuhu hiljem läheb tooner, neutraliseeritakse laeng umbes -100V peale.

===Ilmutamine:===

Tooneri osakestele antakse negatiivne laeng ja elektrostaatiliselt tõmbuvad nad fotoretseptorit laseriga puutuvate osade juurde. Kuna samalaengulised ioonid üksteist tõrjuvad, siis negatiivse laenguga tooner ei puuduta trumlit kohas, kus eelnevast oli jäänud negatiivne laeng.

Paber söödetakse printerisse kummist sööterullikute abil. Hoiderullikud hoiavad paberit kinni just õige lahtilaske hetkeni, olles kindlad, et paberi ülemine ots söödetakse sisse just sellel hetkel, mil trumlil oleva pilt neist möödub. Fotoretseptor surutakse või rullitakse üle paberi, mis kannabki pildi või teksti paberile. Kõrgema hinnaklassi printerid kasutavad positiivselt laetud kandetrumlit paberi tagaküljel, mis tõmbab tooneri fotoretseptorilt paberile.

Tooner on praeguse seisuga paberi peal (aga ta pole seal sugugi kindlalt), seal on ainult lahtine tooner, mida hoiab paigal gravitatsioon ja nõrk elektrostaatiline väli. Paber liigub trumlite vahelt läbi, kus kuni 200 kraadise temperatuuri ja surve all sulatatakse pulber paberile.

Üks trummel on enamasti seest tühi (kuumustrummel), teine aga on kummist survetrummel.

 

Mõned printerid kasutavad väga õhukesest paindlikust metallist trumlit, millel on vähem soojendatavat massi. Trummel jõuab seega kiiremini töötamistemperatuurini. Kui paber liigub trumlite vahel aeglasemalt, siis on tooneri sulatamiseks kauem aega ja printer võib töötada madalamal temperatuuril. Väiksed odavad laseprinterid kasutavad enamasti sellist energiasäästlikku tehnoloogiat.

Kui printimine on lõpetatud, siis neutraalse laenguga pehme plastmassist tera puhastab fotoretseptori kõigest ülejäänud toonerist, mis viiakse jääktooneri mahutisse. Elektrilahenduslamp eemaldab lõpuks fotoretseptorist ülejäänud laengud.

 

Ootamatu sündmuse, nagu paberi kinnijäämise tõttu võib fotoretseptorile jääda vahel toonerit. Toonerit oldi valmis paberile kandma, aga protsess katkestati enne selle tegemist. Et vältida järgnevatele lehtedele plekkide tekkimist, tuleks tooner ära pühkida.

Laserprinter leiutati Xeroxis [[1969]]. aastal ameerika inseneri ja leiutaja Gary Starkweatheri poolt. Esimene prototüüp, mis valmis samal aastal, ehitati modifitseerides Xeroxi enda kserograafilist koopiamasinat. Riistvara valmistamiseks kulus ainult nädal või kaks, aga arvuti kasutajaliidese ja tarkvara valmistamiseks kulus umbes 3 kuud. Starkweather leidis, et kuigi laserid olid tollal kallid, siis nende hinnad peaksid langema aja möödudes ja laserprinteritel on turustamisvõimalus; idee, millele Xeroxi juhatuse liikmeid ägedalt vastu vaidlesid. Ajalugu jäi Starkweatheri poolele ja muutis Xerox'i väiksest koopiafirmast üheks maailma suurimaks.

Alles [[1970]]. aastal, kui Starkweather liitus Xeroxi uue Palo Alto Uurimuskeskusega Californias, sai ta endale vabad käed oma projektiga töötamiseks. [[1971]]. aastal valmiski esimene töötav laserprinter, mille ta nimetas SLOT'iks (Scanned Laser Output Terminal).

 

 

Värvilaserprinterite tööpõhimõte ei erine oluliselt monokroomsete laserprinterite omast. Laserkiirega moodustatakse valgustundliku kihiga kaetud trumli pinnale igale osavärvile vastav kujutis (CMYK-mudel). Trumli pinnale kujunenud elektrilaeng kogub pulbrilise värvaine (tooneri) kujutise reljeefile vastavatesse kohtadesse ja moodustunud kujutis siirdatakse edasi erilise rihma või trumli pinnale. Kui kõik osavärvid on üle kantud, toimub prinditava kujutise ülekanne paberile ja selle fikseerimine kuumutamise teel samal viisil, kui monokroomprinterites. Kõikides värvilaserprinterites saab kasutada tavalist paberit, kuigi eelistatum on värvipaljundusmasinate jaoks valmistatud spetsiaalne läikpaber. Enamik neist võimaldab printida ka paberi mõlemale poolele.

==Ohud ja ettevaatusabinõud:==

===Elektrilöök:===

===Tooneri puhastamine:===

Tooneri osakested on elektrostaatiliste omadustega ja neil võib tekkida staatilise elektri laengud, kui neid hõõrutakse vastu teisi osakesi, esemeid või tolmuimeja vooliku sisemust. Seega ei tohiks toonerit imeda tavalise tolmuimega. Staatilise laengu vabastamine laetud tooneriosakeselt võib süüdata tolmu tolmuimejas. Kui õhus on piisavalt tooneri osakesi, võib tekkida ka väike plahvatus. See võib alustada tulekahju ja/või tõsiselt kahjustada tolmuimejat. Isegi seda ohtu mitte arvestades pole mõtekas kasutada tavalist tolmuimejat, sest tooneri osakesed on nii väiksed, et tolmuimeja ei suuda neid korralikult ära filtreerida. Seega lendavad osakesed lihtsalt läbi mootori või otse tuppa tagasi. Tooner võib ka hakata kuumutades sulama.

Kui toonerileke on väike, võib selle ära pühkida külma ja märja lapiga. Suurema lekke puhul või juhul, kui tooner lekib otse laserprinterisse, on mõtekas kasutada erilisi tolmuimejaid, mille voolik juhib hästi elektrit ja kasutab kõrgetasemelist e. HEPA (high efficiency particulate air) filtrit. Neid nimetataksegi ESD-standarditele (Electrostatic Discharge-safe) vastavateks tolmuimejateks.