Marlene Dietrich: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
SieBot (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
10. rida:
Marlene Dietrichi edu filminäitlejana jätkus 1950. aastatel niisuguste linateostega nagu [[Alfred Hitchcock]]i "Rambipalavik" (1950), [[Billy Wilder]]i "Süüdistuse tunnistaja" (1957) ja [[Stanley Kramer]]i "Nürnbergi protsess" (1961).
 
1960. aastatel loobus ta filmist. Marlene käis ringreisidel, kus esines [[šanssoon]]idega, ja andis kontserte kogu maailmas. 1978. aastal võis teda näha tema viimases filmis "Kaunis gigolo, vaene gigolo" koos [[David Bowie]]ga. Pärast seda elas ta täiesti tagasitõmbunult Pariisis. Kuulsast intervjuust [[MaximillianMaximilian Schell]]iga tehti 1982. aastal dokumentaalfilm "Marlene", kus on kuulda ainult näitlejanna häält.
 
Marlene Dietrich suri 6. mail 1992. aastal. Aasta pärast avaldas tütar Maria biograafia "Meine Mutter Marlene". Marlene Dietrichi elu ekraniseeris [[Joseph Vilsmaier]] ja film jõudis kinodesse aastal 2000.