Puuteplaat: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Z3n (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
5. rida:
 
== Ajalugu ==
[[Pilt:Powerbook.jpg|pisi|Powerbook 500, kus esimest korda kasutati puutepatja.]]
[[Pilt:Apollo_tp.jpg|pisi|Apollo arvuti klaviatuur puutepadjaga paremal servas.]]
Enne puutepadja leiutamist kasutati sülearvutites seadmeid ''[[trackball]]'' ja ''[[trackpoint]]''. Aastal 1988 leiutas George E. Gerpheide sensorpaneeli ehk puutepadja (''touchpad''), mida pärast litsentseeris firma Apple ja hakkas kasutama enda sülearvutites [[PowerBook]] alates aastast 1994. Tollest ajast on puutepadi kõige levinum osuti juhtimisseade [[laptop]]'ides.
13. rida ⟶ 12. rida:
 
==Tööpõhimõte==
 
[[Pilt:Tp_struct.gif|pisi|Puutepadja ehituse skeem.]]
===Resistiivne tehnoloogia===
Suhteliselt vana tehnoloogia, mis ei ole enam populaarne. Selle järgi touchpad koosneb faktiliselt kahest osast: painduvast kihist ülalpool (nt. õhuke [[polüester]]line film) ja tahke kihist allpool (reeglina [[orgaaniline klaas]]). Mõlemad kihid juhtivad voolu ja omavad elektrilist takistust, need on eraldatud omavahel õhuga või teise [[dielektrik]]uga. Paneeli puudutamisel, sõrm vajub ülemist kihi nii, et see kontakteerib allkihiga. Seejärel mõõdetakse pinget punktis, kus kontakt toimus, ja arvutakse välja puudutamise koordinaadid. Paneeli tasapinnad võivad olla läbipaistvad ja olla kasutades [[puuteekraanides]], [[pihuarvutites]] jne. Vajutamise kõrgema täpsuse jaoks võib kasutada [[stiilus]]t, või sellega sarnase asja.
 
Sellel tehnoloogial on mitu halbu külge, selliseid nagu madal tundlikkus, mehaaniline kulumine, suhteliselt suured füüsilised suurused, juhuslikke puudutamiste risk.
===Mahtuvuslik tehnoloogia===
Füüsiliselt kujutab puutepadi endast võrku õhukese eraldatud [[dielektrik]]u kihiga metalljuhtmetest (s.t. suurt kogumit väga väikeseid [[kondensaator]]eid). Kuna inimese keha on hea elektrijuht, siis sõrme lähenemisel paneeli pinnale muutub [[elektriväli]], seega muutub ka kondensaatori mahtuvus. Võrgu iga kondensaatori mahtuvuse muutumise mõõtmisel võib täpselt eristada sõrme koordinaate paneeli pinnal. Lisaks võib mahtuvuste mõõtmisest lähtuvalt tuletada, millise survega paneeli pinnale vajutatakse.
 
See tehnoloogia on palju effektiivsem, kui resistiivne, seadmed on vastupidevam liikuva osi puudumisega, palju täpsemad ja tänu tootmistehnoloogiale neid võib kanta praktiliselt iga tasapinna peale. Enamik kaasaegseid tootjaid (Synaptics, Apple jne) kasutavad just selle tehnoloogiat. Juhtmed võivad olla valmistatud läbipaistvatest materjalidest, mis tähendab, et sammuti nagu resistiivse tehnoloogia puhul, seda võib kasutada puuteekraanides jne. Lisaks tehnoloogia saab ära tundma mitu puudutamist üheaegselt, aga see reageerib ainult inimeste sõrmede peale või nendega sarnaste elektriomadustega objektide peale. Klassikaliste stiiluste kasutamine on võimatu, aga selle jaoks turul on ka spetsiaalsed stiilused, mis imiteerivad inimeste sõrmede omadused.
 
Muidugi mõjub kondensaatorite võrgu mahtuvustele mitte ainult inimese keha, vaid ka teised tegurid. Seetõttu tekib mõõdetava mahtuvuse värisev muutumine. Seeparast kasutatakse koordinaatide leidmiseks "filtreerivaid" [[algoritm]]e, mis muudetavad mahtuvuse väriseva muutumise sujuvateks koordinaatide muutumisteks.