Varajasele Spenglerile oli omane analoogiatel põhinev filosoofiline käsitlus, mis otsis mitte mõisteid ja seadusi, vaid ajaloo toimumise põhivorme. Käsitles kaheksat tsivilisatsiooni, mida nimetas suurteks kultuurideks. Võrdles neid looduse ja organismidega, millede elukäigulemilleelukäigule on omane kasv, õitseng, närbumine ja surm. (Lapseiga, noorus, keskiga ja vanadus.) Huvipakkuvaks on ka ta teooria kultuuri algsümbolist kui arusaamast ruumist, mille järgi muu kultuuris olevat vaid selle väljendus. Suurtele kultuuridele olevat omaseks nende eluead. Kogu eluterviku keskmiseks pikkuseks leidis olevat poolteistuhatpoolteist tuhat aastat.
=== Kevad ===
Naiivse elutunnetuse aeg. Luule ja tõelisuse segu, inimliku ja jumaliku segu. Suurmeesteks romantilised sangarid, aga mitte arvestavad teoinimesed. Loomis- ja kangelaslood. Asjalik tõestus pole veel tõe mõõdupuuks. Kunst isikupäratu ja seotud religiooniga. Poliitikas liidriks preestrid ja tekkiv aadel. Erinevus maa ja linna vahel ei paista silma.
=== Suvi ===
17. rida:
=== Sügis ===
Selginev tarkus. Mõistus ja kahtlus pidurdavad teotahet, kuid ei õõnesta veel usku oma kõikvõimsusesse. Ajastu tunnussõnaks on valgustus. Kultuuri traditsioonilisi vorme tajutakse sundusena. Tagasi loodusesse! Algab lagunemine, mille eest hoiatavad oma loominguga üksikud geeniused. Maksimaalne kodanlik ja linnliklinlik elu. Aadli ja preesterkonna osa elus juba varju jääv. Võimu vormid, mis kaitsevad rahva huvisid traditsionaalselt priviligeeritute eest.
=== Talv ===
Kultuur tardub tsivilisatsiooniks. Lõppeb loomine. Eelnenud vaimupingutused muudetakse standardiseeritud masstoodanguks kogu kultuuripiirkonnas. KunstisKunstist saab ajaviide ja hobi, teadusest tehnika, filosoofiast kabinetitarkuseskabinetitarkus ja religioonist lunastusõpetus kõigile. Pluralistlik -ismide aeg. Poliitilise elu keskmeiks üksikud maailmalinnad. Ümberringi provintsid täis vana hiilguse jälgi. Poliitika peateguriks massid ja nende juhid. Riigielu aina primitiivsem ja võimukultuslikum. Lõpuks sattub vastutava ülemklassi puudumisel riigimasin seiklejate, küündimatute ja vallutajate kätte. Kaob rafineeritus ja taastuvad kultuurieelsed primitiivsed eluvormid. Aeg tardub.
