Rasked mineraalid: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
4. rida:
Termin "rasked mineraalid" on kasutusel eelkõige [[liiv]]a ja [[liivakivi]] koostisosade kirjeldamisel. Kergete mineraalide hulka kuuluvad kõige tavalisemad liiva koostisosad [[kvarts]] (tihedus 2,65 g/cm³), [[päevakivi]] (2,54...2,76) ja [[kaltsiit]] (2,71). Enamik teisi liivas esinevaid mineraale on aga tihedusega üle kolme grammi kuupsentimeetri kohta. Raskete ja kergete mineraalide vahelise piiri konkreetse uuringu käigus määrab ära nende eraldamiseks kasutatud raske vedeliku tihedus. Sagedamini kasutatakse selleks otstarbeks [[bromoform]]i (tihedus 2,89 g/cm³), kuid kasutusel on ka teisi sarnase tihedusega vedelikke.
Lisaks kvartsile ja päevakivile on liiva koostises pea alati raskemaid mineraale, mis moodustavad liiva koostisest enamasti alla ühe protsendi<ref>Morton, A. (2007). Heavy Minerals. Entsüklopeedias McGraw-Hill Encyclopedia of Science & Technology (10. trükk). McGraw-Hill. Köide 8 (GEO–HYS). Lk 432–433. ISBN 0071441433</ref>, mistõttu on nende täpsemaks uurimiseks vajalik eraldada nad liiva kergemast fraktsioonist.
Olulised rasked mineraalid on [[granaadid|granaat]], [[tsirkoon]], [[turmaliin]], [[rutiil]], [[epidoot]], [[monatsiit]], [[magnetiit]], [[ilmeniit]], [[oliviin]], [[amfiboolid]], [[pürokseenid]], [[püriit]], [[apatiit]] jpt. Need mineraalid on kas vastupidavad [[murenemine|murenemisele]] ning peavad seetõttu kaua liiva koostisosadena vastu (tsirkoon, monatsiit, rutiil) või siis moodustavad olulise osa mõne [[kivim]]i koostisest ning on seetõttu arvukalt esindatud noortes väikse küpsusastmega liivades (amfiboolid, pürokseenid).
10. rida:
Rasked mineraalid on esindatud praktiliselt kõigis liivades. Enamasti jääb nende osakaal madalaks, kuid on olemas arvukalt liivasid, kus lähtekivimi koostisest või hüdrodünaamilistest tingimustest tulenevalt on nende sisaldus oluliselt kõrgenenud. Sellised liivad esinevad tüüpiliselt näiteks [[ookeaniline saar|vulkaaniliste saarte]] musta värvi liivarandades. Teatud raskete mineraalide kõrgenenud kontsentratsiooniga alasid nimetatakse [[puistmaardla]]teks, sest nendes sisalduvate raskete mineraalide kõrgenenud kontsentratsioon muudab nad arvestatavateks [[maavara]]deks. Ajalooliselt on suur osa [[kuld|kullast]] saadud just sellistest puistmaardlatest. Seega kuulub ka kuld raskete mineraalide hulka. Tänapäeval on olulisteks puistmaardlatest kaevandatavateks mineraalideks monatsiit, tsirkoon ja rutiil. Monatsiit on [[toorium]]i ja [[lantanoidid|lantanoidide]] allikas. Tsirkoonist saadakse [[tsirkoonium]]i ja rutiilist [[titaan]]i.
Raskete mineraalide määramiseks kasutatakse enamasti [[polarisatsioonimikroskoop]]i, millega uuritakse [[immersioonimeetod|immersioonivedelikus]] olevaid peene liiva ([[terasuurus]] 63...125 μm) teri. Mikroskoopiliste uuringute käigus jagatakse rasked mineraalid tinglikult kahte ossa. Esimesse kuuluvad läbipaistvad mineraalid (tsirkoon, turmaliin, rutiil), mida uuritakse mineraale läbistavas valguses (valgusallikas asub allpool). Teise rühma kuuluvad aga nn [[maakmineraal]]id, mis on valgusele läbipaistmatud (magnetiit, püriit, ilmeniit), mistõttu kasutatakse nende uurimiseks peegelduvat valgust (valgusallikas ülal).
Lisaks olulisusele maavaradena on raskete mineraalide uurimisel mitmeid olulisi rakendusi [[paleogeograafia|paleogeograafiliste]] rekonstruktsioonide koostamisel, [[stratigraafiline korrelatsioon|stratigraafilisel korreleerimisel]], maavarade otsimisel ning isegi mõnede kuritegude lahendamisel.
16. rida:
==Viited==
{{viited}}
==Kirjandus==
*Mange, M. A. & Maurer, H. F. W. (1991). Heavy Minerals in Colour. Springer. ISBN 0412439107
*Morton, A. C. & Hallsworth, C. R. (1999). Processes controlling the composition of heavy mineral assemblages in sandstones. Sedimentary Geology 124:3–29.
[[Kategooria:Mineraloogia]]
| |||