Henry VIII: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
FoxBot (arutelu | kaastöö)
33. rida:
[[1525]]. aasta paiku armus Henry sügavalt [[Anne Boleyn]]i, oma kunagise armukese [[Mary Boleyn|Mary]] nooremasse õesse. Sellel ajal küpses temas ka plaan oma senine abielu ükskõik, kuidas tühistada ning Anne'iga lõpuks ometi seaduslik troonipärija saada. Alates [[1527]]. aastast asus ta oma plaani ellu viima, teatades Katariinale avalikult, et peab nende kooselu õigustühiseks. Samas plaanis ta ka Katariinale tagada kuningannale väärilise elustiili jätkumise. Kuid too ei nõustunud vabatahtlikult Henryst lahku minema ning püüdis end näidata parima ja vooruslikema abikaasana, ka tema vagadus süvenes veelgi.
 
Esialgu püüdis Henry saavutada paavstipoolset otsust abielu tühistamiseks. [[1521]]. aastal oli ta paavstilt saanud 'usu kaitsja' (''[[Fidei defensor]]'') tiitli [[Martin Luther]]i vastase pamfleti ''[[Assertio Sptem Sacramentum]]'' eest, juba varem oli katoliku kiriku pea omistanud talle ka tavaliselt Prantsuse kuningale kuuluva kõige kristlikuma kuninga nimetuse. Seetõttu võis ta loota paavsti heatahtlikule suhtumisele. Usuasjades ning õigusteaduses end koduselt tundev kuningas kirjutas pikki traktaate paavstile ja tema kardinalidest õigusekspertidele, kus põhjendas väga detailselt oma seisukohti. Paraku oli paavst [[Clemens VII]] just 1527. aastal, pärast [[Sacco di Roma|Rooma linna rüüstamist]] langenud keiser Karl V mõjuvõimu alla ega saanud teha midagi tema poliitikaga vastuollu minevat. Seetõttu ei tulnud Karli tädi ja Henry abielu tühistamine kõne allagi, kuid paavst püüdis ka kuningat mitte pahandada ning andis petlikke lubadusi, hakates tühistamisprotsessi venitama. Henry püüdis asjade kulgu kõigitimõeldavatel viisidel kiirendada, esitades ettepanekuid koguni tema puhul kahenaisepidamise lubamiseks. Protsessis olulisel kohal seisnud Henry peamise ametnik kardinal Wolsey vaikis fantastilisimad ettepanekud paavstile siiski maha ning suutis viimaks, [[1529]]. aastaks, saavutada kohutprotsessikohtuprotsessi käimalükkamise Londonis. Tema ja paavsti legaat [[Lorenzo Campeggio]] asusid seda juhtima, samas kui Henry esines ise tühistamist pooldava juristina ning Katariina selle vastasena. Protsessi lõpptulemusel ei tohtinuks olla kahtlust, sest kuninga ja Wolsey mõjutamis- ja survepoliitika tulemusena oli Katariinat avalikult pooldavate inimese hulk kahanenud äärmiselt väheseks. Kuid katoliku kiriku ladvik ei saanud endiselt lubada asjale kiiret lahendust ning aasta lõpus saabus Londonisse paavsti otsus, millega oldaks protsessi edasi peetud Roomas. Maruvihane Henry kaotas kannatuse, otsustades asja ise lahendada, valides katoliku kirikust lahkulöömise tee. Oma koha kaotas ka kuninga senine suurim usaldusalune Wolsey, kelle asemele ajapikku tõusis mõõdukat luterlust pooldav [[Thomas Cromwell]].
 
Henry VIII pidas katoliku kiriku rüpest lahkumist siiski küllaltki problemaatiliseks, sest enamik Euroopa riike olid toona veel katoliiklikud ning järsk eemaldumine Roomast oleks võinud kaasa tuua diplomaatilise isolatsiooni. Seetõttu võttis sidemete lõplik katkestamine pikka aega ning inglise kiriku ametlik liturgia jäi endiselt katoliiklusele lähedaseks, mis näitas seda, et Henryle polnud paavsti vaimuliku võimu alt lahkumisel olulised mitte usu sisulised küsimused, vaid poliitilised põhjused. [[1530]]. aastal saatis Henry Katariina õukonnast minema ning järgmisel aastal teadustas, et nad pole mees ja naine. [[1532]]. aastal lasi Henry parlamendil Inglismaa paavstikuuriast sõltumatuks kuulutada ning [[1533]]. aasta jaanuaris Henry ja Anne laulatati. Samal aastal kuulutati ametlikult välja ka uue [[anglikaani kirik]]u loomine. Paavst vastas Henry ekskommuneerimisega, andes talle siiski võimaluse oma patud Katariina tagasivõtmise teel lunastada. Kuid Henry oli otsuse juba langetanud. Tema ja Katariina abielu tühistati lõplikult ning Anne krooniti Inglismaa kuningannaks. Peagi sündis Henryle järjekordne tütar, kes sai nimeks [[Elizabeth I|Elizabeth]]. Poegi ei sünnitanud Henryle ka Anne. Lõplikult vormistati anglikaani kiriku sünd [[1534]]. aastal [[supremaadiakt]]iga: riigipea kuulutati kirikupeaks ning kõik sidemed Roomaga olid ka Inglismaa poolt läbi lõigatud.