Ava peamenüü

Muudatused

resümee puudub
'''Louis (Rudoviko, Ludoviko) Rwagasore''' ([[10. jaanuar]] [[1932]] Kitega (praegu [[Gitega]]), [[Ibwami]] kuninglik residents – [[13. oktoober]] [[1961]] Usumbura (praegu [[Bujumbura]]) oli [[Burundi]] prints ja poliitik, [[Burundi kuningas|Burundi kuninga]] [[Mwambutsa IV]] ning tema esimese abikaasa kuninganna [[Thérèse Kanyonga]] esmasündinud poeg. Teda peetakse Burundi [[rahvuskangelane|rahvuskangelaseks]] (iseseisvuse isaks ja rahvusliku ühtsuse kangelaseks).
 
Pärast isa ja ema abielulahutust kaotas Rwagasore troonipärimisõiguse.
 
Aastal [[1939]] alustas ta algkooliõpinguid [[Bukeye]]s, seejärel õppis [[Kanyinya]]s ja [[Gitega]]s. Aastast [[1945]] õppis ta edasi [[Rwanda]]s [[Butare]]s õppeasutuses [[Groupe Scolaire d'Astrida]], mis oli mõeldud kuningate, printside, pealike ja allpealike lastele. Seal ta õppis kuus aastat.
 
Ta õppis [[1956]]. aastast mõnda aega [[Antwerpen]]isi [[ülikool]]is [[Institut Universitaire des Territoires d'Outre-Mer]], kuid pöördus [[1958]] [[Ruanda-Urundi]]sse tagasi iseseisvusvõitlust pidama. Ta rajas kooperatiive majandusliku iseseisvuse kindlustamiseks, kuid Belgia keelustas need [[1958]].
 
Aastal [[1958]] oli Rwagasore koos [[Paul Mirerekano]] ja [[Thaddée Siryuyumusi]]ga rahvusliku poliitilise liikumise [[UPRONA]] kaasasutaja, 1959. aastat selle kindralnõunik. Eesmärgiks seati maa iseseisvumine. Et poeg ei tegeleks erakonnapoliitikaga, mis pole kuninglikule perekonnale kohale (Belgia võimud ja ka kuningas ei soosinud tema poliitilist tegevust), määras [[21. veebruar]]il [[1959]] isa ta [[Butanyerera]] pealikuks ([[Buyenzi-Sud]]i ülempealikuks) [[pealik]]uks [[Nduwumwe]] surmaga vabanenud kohale, kuid Rwagasore loobus sellest ametist, et tegelda rahvusliku poliitikaga. Ta võttis ühendust värske [[Kongo DV peaminister|Kongo DV peaministri]] [[Patrice Lumumba]]ga, kes oli rahvusülese [[Kongo Rahvuslik Liikumine|Kongo Rahvusliku Liikumise]] esimees. Ka Rwagasore püüdis luua rahvusülest parteid, kus [[hutud]]el, [[tutsid]]el ja [[batvad|batvatel]] oleks ühesugused õigused. Rwagasore, kes kuningliku perekonna liikmena oli [[tutsid|tutsi]], oli abielus [[hutud|hutuga]], mistõttu temast loodeti tutside ja hutude vahelise silla rajajat. UPRONA esimesel kongressil, mille deviis oli "Imana, Umwami, Uburundi" (Jumal, kuningas, Burundi), märtsis [[1960]] nõudis ta Burundi täielikku iseseisvust ning kutsus rahvast üles boikoteerima Belgia kauplusi ja keelduma maksude maksmisest. [[Kodanikuallumatus]]e üleskutsete pärast pandi ta kuberner [[Jean Paul Harroy]] nõudel [[koduarest]]i, kus ta viibis [[27. oktoober|27. oktoobrist]] kuni [[9. detsember|9. detsembrini]] [[1960]], kohalike valimiste kampaania ajal ja järel. Et UPRONA edu novembri keskel toimunud valimistel ära hoida, asutati pealik [[Baranyanka]] poegade juhtimisel ka [[Kristlik-Demokraatlik Partei]], mis võitiski valimised.
 
ÜRO järelevalve all toimunud koloonia Seadusandliku Kogu valimistel [[18. september|18. septembril]] [[1961]] sai UPRONA eesotsas Rwagasorega, kes oli kujunenud rahvusliku ühtsuse sümboliks, 80% häältest (64 kohast võideti 58, 20 saadikukohta läks hutudele), Belgia võimude toetatud [[Ühisrinne]] kaotas. Seadusandliku Kogu esimeheks valiti [[28. september|28. septembril]] [[Thaddée Siryuyumusi]]. Rwagasore nimetati [[29. september|29. septembril]] peaministriks. Tal oli mandaat valmistada maa ette iseseisvuseks. See oli viimas hutude ja tutside vahelisele leppimisele. Ta sai Burundi esimeseks rahva valitud peaministriks ning võttis võimu üle [[Joseph Cimbaye]]lt. Asepeaministriks ja rahandusministriks sai [[Pierre Ngendandumwe]]. Riigikaitse jäi Belgia võimude kätte. 29. septembril 1961 nimetati Rwagasore ka [[Burundi Krooninõukogu]] esimeheks.
 
==Perekond==
[[1958]]. aastal abiellus Louis Rwagasore Bujumbura kuberneri ja linnapea, pealikhutu päritolu pealiku [[Ildephonse Ntamikevyo]] tütre, hutu printsessi [[Marie-Rose Ntamikevyo]]ga.
 
Neil sündis kaks tütart: Marie-Thérèse Rwagasore (sündis juunis 1960 Gitegas) ja Pia Rwagasore (sündis pärast isa surma novembris 1961 Gitegas, ristiti 12. novembril). Mõlemad surid novembris 1961 Gitegas [[vaktsineerimine|vaktsineerimise]] tagajärjel (Pia suri 28. novembril).
 
==Mälestuse jäädvustamine==