Soontagana maalinn: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
5. rida:
Soosaare lõunapoolsel ümara lameda kupli taolisel osal asus kaks Maalja peret. Ühes neis öeldi teadvat, et nende esivanemad on elanud samal paigal 22 inimpõlve. Nüüd on siit viimased elanikud lahkunud.
Ümmarguselt 3000 ruutmeetri suuruse õuepindalaga Soontaga maalinn oli muistsete läänlaste üks tuntumaid kindlustusi. Henriku kroonikas mainitakse seda korduvalt [[Soontagana kihelkond|Soontagana kihelkonna]] keskusena, mida sakslased piirasid juba [[1210]]. aastal, kuid ei suutnud rünnakuga vallutada. [[1215]]. ja [[1216]]. aasta vahetusel oli maalinn sunnitud alistuma, lastes sisse preester Gottfriedi rahvast ristima. Kuid alles [[1226]]. a. ristiti siin krooniku teatel viimased ristimata olnud eestlased. Ilmselt võib sellest aastast lugeda soontagalased täielikult alistunuteks.
Juba 1895. a. tegid maalinnas kaevamisi [[R. Stackelberg]] ja [[S. Bogojalenski]]. Tookord avastati muitseste ehitiste poolpõlenud palke, mõned savinõutükid ja üks pronksese. [[1965]]. aaasta väljakaevamistel (juhtis A. Kustin) ja 1966. kuni 1971. aastatel teostatud väljakaevamistel (juhatas E. Tõnisson) avastati kaitseehituste ja elamute rususid, sealhulgas kerise ja laega ahjuvaresid. Leiti söestunud vilja, rauast [[ader|adratera]], [[vikat]]iosi, [[käsikivi]] alumine poolik. Rohkesti oli koduloomade luid. Enamik leide - hoburaudsõled, noole- ja odaotsad, kirved - kuuluvad 11. sajandist 13. sajandi alguseni. Selgus, et linnuse aluse moodustab looduslik paerahn, muldkeha on sellele kokku kantud otse linnuse jalamilt, et suurendada ühtlasi nõlva suhtelist kõrgust.
| |||