Diamanda Galás: erinevus redaktsioonide vahel

'''Diamanda Galás''' (sündinud 29. augustil 1955) on kreeka juurtega ameerika ''[[Avangardism (muusika)|avant-garde]]'' [[helilooja]], [[laulja]], [[pianist]], [[etendaja]], ''[[performance]]'i''- ja [[maalikunstnik]] ning [[interpreet]]. Kasvas [[San Diego]]s, [[California]]s, õppis nii klassikalist kui ''[[jazz]]''muusikat, samuti visuaalseid- ja [[tegevuskunst]]e. Tuntud virtuoosse pianisti ja lauljana, kelle [[hääleulatus]] küünib kolme ja poole [[oktaav]]ini. Galás't on kirjeldatud kui lauljat, kes on võimeline looma "kõhedust tekitavat vokaalset terrorit", kuna tema laulumaneer sisaldab muuhulgas sosinaid, ulgumisi, oigeid, karjeid, kriiskeid ja [[glossolaalia]] imiteerimist. Tema tööd käsitlevad peamiselt kannatuse, meeleheite, hukkamõistu, süüdimõistmise, needmise, au ja väärikuse kaotuse, ebaõigluse, hukatuse, [[genotsiid]]i jne teemasid. Laiema tuntuse saavutas vaidlusi tekitanud 1991. aasta "Plague Mass (1984 - End of the Epidemic)" kontsertsalvestusega, mis kritiseeris [[roomakatoliku kirik]]u ja ühiskonna ükskõikset suhtumist [[AIDS]]-i. Teinud koostööd ''avant-garde'' heliloojatega nagu näiteks [[Iannis Xenakis]], [[Vinko Globokar]] ja [[John Zorn]], ning popmuusikutega ([[John Paul Jones (muusik)|John Paul Jones]], [[Erasure]] , [[Recoil]], [[Rotting Christ]]). Galás on kirjutanud raamatu, loonud filmidele muusikat, tema häält on kasutatud filmides ([[Francis Ford Coppola]] "Dracula" naisvampiiride hääled, [[John Milius]]'e "Conan the Barbarian"is nõia hääl), interpreteerinud [[Charles Baudelaire]]'i (on The Litanies of Satan), [[Paul Celan]]'i, [[Pier Paolo Pasolini]], [[Henri Michaux]]'i, [[Gérard de Nerva]]l'i, [[César Vallejo]], [[Siamanto]] ja [[Adonis]]'i luulet.