|
Diamanda Galás (sündinud 29. augustil 1955) on kreeka juurtega ameerika ''[[Avangardism (muusika)|avant-garde]]'' [[helilooja]], [[laulja]], [[pianist]], [[etendaja]], ''[[performance]]'i''- ja [[maalikunstnik]] ning [[interpreet]]. Kasvas [[San Diego]]s, [[California]]s, õppis nii klassikalist kui ''[[jazz]]''muusikat, samuti visuaalseid- ja [[tegevuskunst]]e. Tuntud virtuoosse pianisti ja lauljana, kelle hääleulatus küünib kolme ja poole [[oktaav]]ini. Galás't on kirjeldatud kui lauljat, kes on võimeline looma "kõhedust tekitavat vokaalset terrorit", kuna tema laulumaneer sisaldab muuhulgas ulgumistsosinaid, ulgumisi, karjeid, kriiskeid ja [[glossolaalia]] imiteerimist. Tema tööd käsitlevad peamiselt kannatuse, meeleheite, hukkamõistu, süüdimõistmise, needmise, au ja väärikuse kaotuse, ebaõigluse, hukatuse, genotsiidi jne teemasid. Ta äratas esimest korda laiemat tähelepanu vaidlusi tekitanud 1991. aasta "Plague Mass (1984 - End of the Epidemic)" kontserdisalvestusega, mis kritiseeris roomakatolikukiriku ja ühiskonna ükskõikset suhtumist [[AIDS]]-i. Teinud koostööd ''avant-garde'' heliloojatega nagu näiteks [[Iannis Xenakis]], [[Vinko Globokar]] ja [[John Zorn]], samutining popmuusikutega ([[John Paul Jones (muusik)|John Paul Jones]], [[Erasure]] , [[Recoil]], [[Rotting Christ]]). Galás on kirjutanud raamatu, loonud filmidele muusikat, tema häält on kasutatud filmides ([[Francis Ford Coppola]] "Dracula" naisvampiiride hääled, [[John Milius]]'e "Conan the Barbarian"is nõia hääl), interpreteerinud [[Charles Baudelaire]]'i (on The Litanies of Satan), [[Paul Celan]]'i, [[Pier Paolo Pasolini]], [[Henri Michaux]]'i, [[Gérard de Nerva]]l'i, [[César Vallejo]], [[Siamanto]], and [[Adonis]]'i luulet.
==Diskograafia==
|
