Erinevus lehekülje "Flogiston" redaktsioonide vahel

Lisatud 29 baiti ,  9 aasta eest
resümee puudub
(Uus lehekülg: ''''Flogiston''' oli 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi ettekujutuste ('''flogistoniteooria''') järgi aine, mis vabaneb muu hulgas põlemisel. Flogistoniteooriat peetaks...')
 
'''Flogiston''' oli 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi ettekujutuste ('''flogistoniteooria''') järgi aine, mis vabaneb muu hulgas [[põlemine|põlemisel]]. Flogistoniteooriat peetakse esimeseks [[teaduslik teooria|teaduslikuks teooriaks]] [[keemia]] ajaloos, sest ta põhines suurel hulgal [[katse]]andmetel [[tuli|tule]] ja põlemise ning sarnaste protsesside kohta.
 
[[Georg Ernst Stahl]]ilt pärineval klassikalisel kujul sisaldavadütleb flogistoniteooria, et kõik põlevad ained, sealhulgas [[metall]]id, sisaldavad ühist printsiipi – flogistoni, mis ainete põlemisel või metallide [[kaltsineerimine|kaltsineerimisel]] [[lendumine|lendub]]. Mida rohkem flogistoni aine sisaldab, seda paremini ja ägedamalt ta põleb. Metallid koosnevad "metallilubjast" (tänapäeva mõistes metallioksiidist) ja flogistonist ning on seega liitsema koostisega kui nende "lubjad" (tänapäeva mõistes [[oksiid]]id). Metallide [[kuumutamine|kuumutamisel]] flogiston lendub ning jääb järele "metallilubi". Et "metallilubjast" metalli saada, tuleb talle lisada flogistoni. Seda saab teha kuumutamisel eriti flogistonirikaste ainete abil (flogiston võib ühelt ainelt teisele üle minna). Sellised ained on näiteks süsi ([[puusüsi]]) ja [[divesinik|vesinik]] (mida mõned keemikud pidasid puhtaks flogistoniks).
 
Praegu [[oksüdeerumine|oksüdeerumise]] nime all tuntud nähtus on flogistoniteooria järgi flogistoni kaotamine, [[redutseerumine]] aga flogistoni omandamine. Flogistoni eraldumisega seletas Stahl ka [[roostetamine|roostetamist]] ning pidas [[rooste]]t ja [[tuhk]]a flogistonivabadeks.