Zelimhan Jandarbijev: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Luckas-bot (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
{{NPOV}}
[[File:Zelimkhan Yandarbiyev in 2000.jpg|200px|thumb]]
'''Zelimhan''' Abdulmuslimovitš '''Jandarbijev''' (Janderbijev; [[1952]] [[Kasahstan]] – [[13. veebruar]] [[2004]]) oli end iseseisvaks kuulutanud [[Tšetšeenia]]Itškeeria Tšetšeeni Vabariik|Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi]] presidendi kohusetäitja [[1996]]–[[1997]].
 
Jandarbijevi sünnikülaks peetakse vana tšetšeeni küla [[Starõje Atagi]], kus on sündinud ka tantsija [[Mahmud Essambajev]].
 
[[1981]]. aastal lõpetas ta Tsetšeeni-IngušiIngušši Riikliku Ülikooli.
 
Jandarbijev alustas tööelu [[1969]]. aastal Kasahstanis. Ta oli lihttööline, müürsepp, puurija abi, korrektor ja Tšetšeeni-Inguši raamatukirjastuse tootmisosakonna juhataja.
20. rida:
Novembrist 1990, pärast Tšetšeeni rahva üldrahvusliku kongressi moodustamist oli Jandarbijev selle täitevkomitee esimehe asetäitja (esimees oli [[Džohhar Dudajev]], esimehe esimene asetäitja [[Jussup Soslambekov]]).
 
Kongressil moodustus kolm fraktsiooni, Zavgajevi[[Doku Zavgajev]]i, Hadžijevi[[Salambek Hadžijev]]i ja Jandarbijevi oma.
=== Itškeeria Tšetšeeni Vabariik===
Esimeses Tšetšeenia[[Itškeeria Tšetšeeni Vabariik|Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi]] parlamendis (1991–[[1993]]) oli Jandarbijev massiteabevahendite ja sõnavabaduse komitee esimees.
 
Aprillis 1993 toetas Jandarbijev president Džohhar Dudajevi otsust saata laiali parlament, TšetšeeniaItškeeria Tšetšeeni Vabariigi [[Konstitutsioonikohus]] ja [[Groznõi]] linnanõukogu.
 
[[17. aprillilaprill]]il 1993 määrati Jandarbijev Džohhar Dudajevi [[seadlus]]ega Tšetšeenia asepresidendi kohusetäitjaks., Sellenakellena tegelastegeles ta põhiliselt [[ideoloogia|ideoloogiliste]] küsimustega. Ta asus juhtima opositsiooni[[opositsioon]]i kuritegude uurimise valitsuskomisjoni ja esimese demokraatlikult valitud ning võimult tõugatud [[Gruusia president|Gruusia presidendi]] [[Zviad Gamsahhurdia]] põrmu[[põrm]]u ümbermatmise komisjoni. Pärast seda olevat ta saanud hüüdnimeks "esimene matja".
Esimeses Tšetšeenia parlamendis (1991–[[1993]]) oli Jandarbijev massiteabevahendite ja sõnavabaduse komitee esimees.
 
Mais 1993 asus Jandarbijev Dudajevi valitsuse delegatsiooni etteotsa läbirääkimisteks opositsiooniga.
Aprillis 1993 toetas Jandarbijev president Džohhar Dudajevi otsust saata laiali parlament, Tšetšeenia Konstitutsioonikohus ja [[Groznõi]] linnanõukogu.
 
[[23. juuli]]l 1993 kirjutasid Džohhar Dudajev ja [[Zelimhan Jandarbijev]] koos [[Inguššia]] juhtide [[Ruslan Aušev]]i ja [[Boriss Agapov]]iga alla lepingule "[[Tšetseeni ja IngušiIngušši Vabariik|Tšetseeni ja Ingušši Vabariigi]] piiride määramise printsiipidest".
17. aprillil 1993 määrati Jandarbijev Džohhar Dudajevi [[seadlus]]ega Tšetšeenia asepresidendi kohusetäitjaks. Sellena tegelas ta põhiliselt ideoloogiliste küsimustega. Ta asus juhtima opositsiooni kuritegude uurimise valitsuskomisjoni ja [[Zviad Gamsahhurdia]] põrmu ümbermatmise komisjoni. Pärast seda olevat ta saanud hüüdnimeks "esimene matja".
 
[[11. oktoober|11. oktoobril]] 1993 teatas Jandarbijev Tšetšeeni televisioonis esinedes, et Tšetšeenia ei kavatse osaleda [[Venemaa Föderatsiooni Föderaalkogu]] valimistel.
Mais 1993 asus Jandarbijev Dudajevi valitsuse delegatsiooni etteotsa läbirääkimisteks opositsiooniga.
 
===Esimene Tšetšeenia sõda ===
[[23. juuli]]l 1993 kirjutasid Džohhar Dudajev ja Zelimhan Jandarbijev koos [[Inguššia]] juhtide [[Ruslan Aušev]]i ja [[Boriss Agapov]]iga alla lepingule "Tšetseeni ja Inguši Vabariigi piiride määramise printsiipidest".
[[Esimene Tšetšeenia sõda|Esimeses Tšetšeenia sõjas]] [[1995]]. aasta jaanuari keskel juhtis Jandarbijev Tšetšeenia pealinna [[Groznõi]] kaitset [[Venemaa relvajõud]]ude vastu.
 
[[14. märts]]il 1995 kirjutas Tšetšeeni Vabariigi prokuröri kohusetäitja B. Bashanov alla määrusele kriminaalasjade alustamisest ja sanktsioonile Jandarbijevi arreteerimiseks (koos ülejäänud kuue Tšetšeenia liidri [[Aslan Mashadov]]i, [[Sultan Gelishanov]]i, [[Taimaz Abubakirov]]i, [[Šamil Bassajev]]i ja teistega). Jandarbijevit süüdistati paragrahvide 170 (võimu või [[ametiseisundi kuritarvitamine]]), 64 (Kodumaa reetmine) ja 77 ([[banditism]]) järgi.
[[11. oktoober|11. oktoobril]] 1993 teatas Jandarbijev Tšetšeeni televisioonis esinedes, et Tšetšeenia ei kavatse osaleda Venemaa Föderatsiooni Föderaalkogu valimistel.
Jaanuari keskel [[1995]] juhtis Jandarbijev [[Groznõi]] linna kaitset föderaalvägede vastu.
 
Aprillis [[1996]], pärast president [[Džohhar Dudajev]]i mõrvamisttapmist [[GRU|Venemaa sõjaväeluure]] poolt, sai temastJandarbijevist [[Tšetšeenia]] president.
[[14. märts]]il 1995 kirjutas Tšetšeeni Vabariigi prokuröri kohusetäitja B. Bashanov alla määrusele kriminaalasjade alustamisest ja sanktsioonile Jandarbijevi arreteerimiseks (koos ülejäänud kuue Tšetšeenia liidri [[Aslan Mashadov]]i, [[Sultan Gelishanov]]i, [[Taimaz Abubakirov]]i, [[Šamil Bassajev]]i ja teistega). Jandarbijevit süüdistati paragrahvide 170 (võimu või ametiseisundi kuritarvitamine), 64 (Kodumaa reetmine) ja 77 (banditism) järgi.
 
Aprillis [[1996]], pärast president [[Džohhar Dudajev]]i mõrvamist, sai temast president.
 
Mai lõpus 1996 juhtis ta Tšetšeenia delegatsiooni, mis kohtus [[Venemaa]] presidendi [[Boriss Jeltsin]]i ja peaminister [[Viktor Tšernomõrdin]]iga ning mille peetud rahuläbirääkimised lõppesid [[relvarahu]] allakirjutamisega [[27. mai]]l.
 
[[3. oktoober|3. oktoobril]] 1996 peeti [[Moskva]]s läbirääkimisi Tšetšeenia ja [[Venemaa]] delegatsiooni vahel. Delegatsioone juhtisid Zelimhan Jandarbijev ja Venemaa valitsuse juht [[Viktor Tšernomõrdin]].
 
 
Jandarbijev kandideeris Tšetšeenia presidendivalimistel [[27. jaanuar]]il [[1997]], kuid kaotas väejuht [[Aslan Mashadov]]ile, saades valimistulemuste järgi kolmanda koha. Aastal [[1998]] süüdistati Jandarbijevit selles, et ta seisis Aslan Mashadovile sooritatud atentaadi taga. Septembris 1998 süüdistas Mashadov Jandarbijevit [[vahhabism]]i importimises ning riigivastases tegevuses, sealhulgas valitsusvastastes kõnedes ja avalikes koosolekutes ning illegaalsete relvastatud rühmade organiseerimises. Pärast seda ühendas Jandarbijev Mashadovi-vastases opositsioonis jõud islamistidega.
 
Arvatakse, et Jandarbijev mängis võtmerolli tšetšeeni mässuliste rünnakus Venemaa territooriumil asuvale [[Dagestan]]ile [[1999]]. aastat.
===Teine Tšetšeenia sõda===
Pärast [[Teine Tšetšeenia sõda|Tšetšeenia sõja taaspuhkemist]] [[1999]]. aasta lõpus läks Jandarbijev [[Pakistan]]i, seejärel [[Arabia Ühendemiraadid|Araabia Ühendemiraatidesse]] ning lõpuks asus elama [[Katar]]isse, kus ta otsis muslimite[[muslim]]ite toetust Tšetšeenia üritusele. See tekitas Venemaa ja Katari vahel hõõrumisi, sest hoolimata [[Interpol]]i arreteerimisorderist [[2001]]. aastast keeldus Katar Jandarbijevit välja andmast. Teda mainitakse [[ÜRO]] nimekirjas isikutest, keda kahtlustatakse sidemetes [[al-Qaeda]]ga ning kellel olevat olnud kontakte [[Taleban]]i liikumisega [[Afganistan]]is. Arvatakse, et tal oli oluline roll tsetseeni mässuliste finantseerijate võrgustikus islamimaailmas.
 
Samuti süüdistati teda selles, et ta on segatud ühe [[Moskva]] [[Dubrovka teater|Dubrovka teatri]] hõivamisse tsetseeni mässuliste poolt oktoobris [[2002]], pärastmille midavabastammise käigus tapeti pantvangivõtjate ja Venemaa terrorismivastase üksuse poolt umbes 120 pantvangi ja sissi.
Pärast Tšetšeenia sõja taaspuhkemist [[1999]]. aasta lõpus läks Jandarbijev [[Pakistan]]i, seejärel [[Arabia Ühendemiraadid|Araabia Ühendemiraatidesse]] ning lõpuks asus elama [[Katar]]isse, kus ta otsis muslimite toetust Tšetšeenia üritusele. See tekitas Venemaa ja Katari vahel hõõrumisi, sest hoolimata [[Interpol]]i arreteerimisorderist [[2001]]. aastast keeldus Katar Jandarbijevit välja andmast. Teda mainitakse [[ÜRO]] nimekirjas isikutest, keda kahtlustatakse sidemetes [[al-Qaeda]]ga ning kellel olevat olnud kontakte [[Taleban]]i liikumisega [[Afganistan]]is. Arvatakse, et tal oli oluline roll tsetseeni mässuliste finantseerijate võrgustikus islamimaailmas.
==Surm==
 
[[13. veebruarilveebruar]]il 2004 hukkus Jandarbijev autopommiplahvatuses Katari pealinnas [[Doha]]s. Jandarbijev, kes koos pojaga sõitis autoga tagasi [[mošee]]st [[reedepalvus]]elt, suri teel haiglasse. Väidetavalt said surma ka kaks tema ihukaitsjat ning tema teismeline poeg olevat tõsiselt viga saanud. Ilmselt olid pommi pannud Venemaa luureteenistuse töötajad (kes ise eitasid mis tahes osalust selles asjas).
Samuti süüdistati teda selles, et ta on segatud ühe Moskva teatri hõivamisse tsetseeni mässuliste poolt oktoobris [[2002]], pärast mida tapeti umbes 120 pantvangi ja sissi.
 
13. veebruaril 2004 hukkus Jandarbijev autopommiplahvatuses Katari pealinnas [[Doha]]s. Jandarbijev, kes koos pojaga sõitis autoga tagasi [[mošee]]st [[reedepalvus]]elt, suri teel haiglasse. Väidetavalt said surma ka kaks tema ihukaitsjat ning tema teismeline poeg olevat tõsiselt viga saanud. Ilmselt olid pommi pannud Venemaa luureteenistuse töötajad (kes ise eitasid mis tahes osalust selles asjas).
 
Autopomm ajendas Katari esimese [[terrorism]]ivastase seaduse, mille järgi [[terroriakt]]e, millega kaasnevad ohvrid, karistatakse [[surmanuhtlus]]e või [[eluaegne vangistus|eluaegse vangistusega]]. Katari võimud arreteerisid kolmes mõrvas kahtlustatuna kolm [[SVR|Venemaa välisluure]] agenti. Üks neist lasti vabaks ja ülejäänud kahele esitati süüdistus. Moskva nõudis kahe mehe väljaandmist. Kaks katarlast arreteeriti Venemaal kättemaksuks kahtlustatuna selles, et nad ei deklareerinud nende valduses olevat raha.