Élie Ducommun: erinevus redaktsioonide vahel

resümee puudub
P (robot lisas: yo:Élie Ducommun)
Resümee puudub
Ta pälvis [[1902]]. aastal [[Nobeli rahuauhind|Nobeli rahuauhinna]] kahasse [[Charles Albert Cobat]]'ga.
 
Ducommun sündis [[kellassepp|kellassepa]] peres noorimana 3kolmest lapsest. Vaatamata [[kõrgharidus]]e puudumisele töötas ta juba 17-aastaselt [[koduõpetaja]]na, 20-aastaselt keeleõpetajana, siis ajakirjanikuna, juba 22-aastaselt ajakirja "''[[Revue de Geneve''"Genève]] toimetajana, [[1857]] [[Genfi kanton]]i asekantslerina ja [[1862]] Genfi kantoni kantslerina.
 
[[1865]] kolis Ducammon [[Bern]]i, kus asutas ajakirja "Progress". Ta töötas Šveitsi föderaalkantselei [[tõlk|tõlgina]] ([[1869]]–1873) ja Jura–Simploni Terasekompanii [[sekretär]]ina [[1873]]–1891. Tema juhtimisel rajati alaets [[1875]] [[Jura kanton|Jura]]–Berni–[[Luzern]]i [[raudtee]], mille peasekretär oli Ducommun kuni aastani [[1903]], mil Šveitsi valitsus raudtee ära ostis. Just sellel ametikohal saigi Ducommun oma sissetuleku, millest sai rahastada oma rahualast tegevust.
 
[[1867]] aitas ta asutada [[Rahu ja Vabaduse Liiga]]t (''Ligue de la paix et de la liberté''), kuid jätkas töötamist teistel ametikohtadel. Organisatsiooni keskus asus Bernis. [[1868]] avaldas Liiga bülletääni "Euroopa Ühendriigid" ("''Les États-Unis d’Europe''"). Ducommun keeldus oma ametikoha eest [[palk]]a vastu võtmast, teatades, et soovib sellel kohal töötada ainuüksi [[idealism]]ist. Tema organisatsioonilised võimed aitasid tal edu saavutada ja ta jäi organisatsiooni [[direktor]]iks kuni oma surmani.