Erinevus lehekülje "Kalevi Wiik" redaktsioonide vahel

resümee puudub
Wiik on tuntud olnud uute [[paradigma (Kuhn)|paradigma]]de katsetajana.
 
Vastuolusid on tekitanud tema teooriatteooria Euroopa rahvastiku etnilisest ajaloost. Raamatus "[[Eurooplaste juured]]" (2002) esitab Wiik [[Euroopa]] elanikkonna ajalugu alates tänapäevase inimese saabumisest Euroopasse umbes 40 000 aasta eest kuni käesoleva ajani. Tema lähenemisviisi aluseks on eeskätt uuemad avastused [[populatsioonigeneetika]] vallas, mis lähevad vastuollu seniste ettekujutustega ja mille mõjul [[arheoloogia]]s on loobutud seostamast kultuuride vahetust elanike massilise migratsiooniga vaid usutakse, et kultuurimõjud levisid õppimise teel ühelt rühmalt teisele. [[Lingvistika]]s on hakatud rõhutama keeltevaheliste kontaktide tähtsust keelte ja keelerühmade kujunemisel ([[divergents (keeleteadus)|divergents]]i asemel [[konvergents (keeleteadus)|konvergents]]).
 
Varasema ettekujutuse järgi paiknes soomeugrilaste algkodu Volga ääres, Lõuna-Uuralite ümbruses või Lääne-Siberis, kust nad 6000-8000 aastat tagasi lääne poole rändama hakkasid ja 5000-7000 aasta eest [[Läänemeri|Läänemere]] äärde jõudsid, misjärel siinne varasem teadmata keelt kõnelenud europiidne elanikkond võttis üle soomeugri keele ja omandas mõningaid mongoliidseid jooni.
 
Wiiki teooria järgi hakkasid mandrijää taandudes kiviaegsed kütid-korilased jahiloomade järel refuugiumidest ehk jäävarjupaikadest põhja poole liikuma. 1211 000-1112 000 aastat tagasi jõudsid Põhja-Euroopasse valdavalt Lõuna-Ukraina refuugiumist pärit soome-ugri keeli kõnelnud asukad. Need olid geneetiliselt tavalised eurooplased. Umbes 7000 aastat tagasi jõudis Euroopasse põllundus ja siinne elanikkond võttis väiksearvulistelt parema toimetuleku ja kõrgema staatusega indo-euroopa sisserändajatelt üle nende keele. Eestisse (ja Soome) jõudis põllundus u 5000 aastat tagasi ja koos uute oskustega levisid ka keelemõjud, kuid täielikku keelevahetust siin ei toimunud, sest tingimused põlluharimiseks olid kliima ja mullastiku tõttu ebasoodsamad kui mujal Euroopas.
 
Selline käsitlus on pälvinud suurt kriitikat traditsiooniliste keeleteadlaste poolt ([[Cornelius Hasselblatt]], [[Johanna Laakso]], [[Esa Itkonen]]), kes piirduvad lingvistika andmetega, kasutavad võrdlev-ajaloolist meetodit, keelepuu mõistet ning algkeelest erinevate keelte lahknemise teooriat.
Anonüümne kasutaja