Erinevus lehekülje "Docta ignorantia" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
{{Pealkiri kaldkirjas}}
'''''Docta ignorantia''''' (sõna-sõnalt 'õpetatud teadmatus') on [[ratsionaalsus]]e teatud piiranguid ületav [[teadmine]], eriti [[Jumal]]a kohta. See on kirgastatud, tark, teadev mitteteadmine. Väljendit on tänapäeva keeltesse tõlgitud ka "teadvaks mitteteadmiseks", "teadmiseks mitteteadmisest", "mitteteadmise teaduseks", "teaduslikuks mitteteadmiseks". Seda seostatakse eelkõige [[Nicolaus Cusanus]]ega, kes esimesena kasutab seda korduvalt.
 
Esimesele väljale sisenedes märkan, kuidas haaramatut haaramatult haaratakse.
 
[[Eusebios]] [(''[[De praeparatione evangelica]]'' XI)] teatab, et [[Ateena]]sse saabus indialane, kellelt [[Sokrates]] küsis, kas on võimalik midagi teada, kui Jumalat ei teata. Too vastas küsimuse üle imestades: kuidas nii saaks olla? Indialane ei tahtnud nimelt ei mitte millegi teadmist ega Jumala täielikku mitteteadmist. Kõik, mis on, annab ju tunnistust ka Jumalast, sest ta on. Või õigemini: et Jumal on, siis kõik on. Nimelt, kuna kõike, mida teatakse, on võimalik teada paremini ja täiuslikumalt, siis ei teata midagi nii, nagu on teatav. Seega, nii nagu Jumala olemine on kõige olemise teadmise põhjus, nõnda seetõttu, et ei teata, mis on Jumal, nagu on teatav, ei teata ka kõige [[missus]]t, nagu on teatav. [[Aristoteles]] [996b 5–25; 1069a18; 1025b 10–15] ütleb, et see on alati otsitav; nagu ta seda ka ise [[esimene filosoofia|esimeses filosoofias]] otsib, kuid ei leia.
 
[[Proklos]] [''[[in Platonis theologiam]]'' III 1] arvas, et algselt oleva missus, raskeim kõigist avastustest, ei ole muud kui üks palju: [[üks (filosoofia)|üks]] [[olemus]]es, [[palju]] [[võimalikkus]]es. Aga selle läbi ei teata, mis on üks palju; sellest allpool pikemalt. Nimelt ei ole võimalik teada seda, mis eelneb saadavõimisele. Et aga eelneb Jumal, siis ei ole võimalik, et ta saaks haaratavaks. Ning kuna pole haaratav, mis on saadavõimine, nagu ka mitte selle põhjus, mis sellele eelneb, siis põhjuste teadmatuse tõttu ei haarata ühegi asja missust tegelikkuses nii, nagu ta on teatav.
Niisiis, mida paremini keegi teab, et seda pole võimalik teada, seda õpetatum ta on. Nimelt, kui õpetatum on päikese heleduse suurusest see, kes eitab selle haaratavust nägemisega, kui see, kes jaatab, ja mere suurusest see, kes eitab, et see on mingisuguse vedelikumõõduga mõõdetav, kui see, kes jaatab, nõnda ka on õpetatum see, kes eitab, et absoluutne suurus, mis ei ole kitsendatud päikese heleduseks või mere laiuseks ning on [[vaim (mens)|vaim]]u mõõdule, mis on vaimuks kokku tõmmatud, täiesti piiritu ja lõpmatu, on mõõdetav, kui see, kes jaatab. Ja selle osa ma seletasin "[[De docta ignorantia|Õpetatud mitteteadmise]]" raamatutes lahti nii hästi, kui oskasin.
 
Imekspandav asi! [[Aru]] (''[[intellectus]]'') igatseb teada; ja ometi ei ole see tema loomulik igatsus selleks, et teada oma jumala missust, vaid selleks, et teada, et tema Jumal on nii suur, et tema suurusel pole mingit otsa; nii et ta on igasugusest mõistest [''conceptu''] ja teatavast suurem. Aru ei oleks ju endaga rahul, kui ta oleks nii väikese ja ebatäiusliku looja sarnasus, kes saab olla suurem ja täiuslikum. See, millel on lõpmatu ja haaramatu täiuslikkus, on ju igasugusest teatavast ja haaratavast kindlasti suurem. Seda oma jumalat [tunnistab] kõik [[loodu]] ja kuulutab end tema sarnasuseks, sugugi mitte temast väikema sarnasuseks. Iga loodu on ju rahul oma liigiga otsekui kõige täiuslikumaga, nagu ütles [[Epicharmos]], sest ta teab, et see on tema Jumala lõpmatu ilu sarnasus ja täiuslik kingitus. Sellepärast kirjutas [[Mooses]], et Jumal vaatas "kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea" [ [[1. Moosese raamat]] [[1. Moosese raamat 1|1]]:31]. Sellepärast puhkab iga asi omas liigis, mis on kõige paremast väga hea.
ja vaata, see oli väga hea" [ [[1. Moosese raamat]] [[1. Moosese raamat 1|1]:31]. Sellepärast puhkab iga asi omas liigis, mis on kõige paremast väga hea.
 
Pane veel tähele, et Jumal, kes ulatub üle saadavõimisest, eelneb kõigele, mis võib saada. Nõnda ei või täiuslikumaks saada miski, millele ta ei eelne. Seega on ta kõik, mis võib olla, kõik täiustatav ja täiuslik. Sellepärast on ta täiuslik ise, mis on ka kõige täiusliku ja täiustatava täius. Nõnda rõõmustab aru selle üle, et tal on säärane täiustav toit, mis ei ole kunagi äratarvitatav, millest ta näeb, et ta võib sellest surematult ja püsivalt toituda ning selle läbi kõige meeldivamalt elada ja alati tarkuses täiustuda, kasvada ja edeneda. Niinagu rohkem rõõmustab see, kes leiab lõpmatu ja loendamatu, haaramatu ja ammendamatu aarde, kui see, kes leiab lõpliku, loendatava ja haaratava. Seda nähes ütleb see suur paavst [[Leo Suur|Leo]] jutluses [''Sermo XXIX In nativitate Domini IX''], kus ta kiidab väljendamatut jumalat, öeldes: "Tundkem, et see on meis hüve, et meid võidetakse. Keegi ei lähene rohkem tõe tunnetusele kui see, kes saab aru, et jumalikes asjades jääb ka siis, kui ta palju edasi jõuab, talle alati midagi üle, mida otsida.
 
Näed nüüd, et filosoofidest jahimehed, kes püüdsid jahtida asjade missusi, teadmata Jumala missust, ja kes alati teatavat Jumala missust püüdsid teha teatuks, nägid asjata vaeva, sest nad ei astunud õpetatud mitteteadmise väljale. Aga ainult [[Platon]], kes nägi midagi enamat kui teised filosoofid, ütleb, et ta imestab, kui Jumal leitakse, ja imestab veel rohkem, kui leitut saab nähtavale tuua."
 
XXVI peatükis ütleb ta: "See on õpetatud mitteteadmise reegli mõte [''ratio''], et asjades mis võtavad vastu rohkemat ja vähemat, ei jõuta kunagi lihtsalt suurimani ega lihtsalt vähimani, küll aga tegelikkuses suurima ja vähimani." Niisiis on tegemist reegliga.
 
[[Kategooria:Teoloogia]]
 
 
[[sk:Docta ignorantia]]