Nikolai Judenitš: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
52. rida:
Kui Judenitš jõudis juuli lõpus [[Narva]] oli Loodearmee taganemas. Olukord oli masendav. Puudusid korralikud relvad, jalanõud, ravimid ja laskemoona oli vähe. Judenitš sai aru, et esimese probleemina tuleb tegeleda sõjaväe varustuse parandamisega. Ta küsib abi lääneliitlastelt. Inglased saadavadki augusti algul esimesed saadetised. Muuhulgas on esimestes partiides ka 60 suurtükki ja 120 kuulipildujat. Kuid Inglased esitasid Judenitšile omapoolsed tingimused, kusjuures talle õeldakse, et nõudmiste mitte vastuvõtmise korral abi rohkem ei saadeta ning alustatakse lobitööd Judenitši tagandamiseks Loodearmee juhi kohalt. Tegemist on seega sisuliselt ultimaatumiga. Sellised tingimused esitatakse [[12. august]]il kell pool seitse õhtul. Judenitš sai telegrammi, milles teatatakse, et Inglased loovad Tallinnas Vene demokraatliku valitsuse. Valitsuse üheks põhiülessandeks oli ette nähtud Eesti Vabariigi tunnustamine. Teatati, et valitsus moodustatakse kella seitsmeks õhtul. Judenitš pidi saama valitsuse sõjaministriks ja ühtlasi jääma Loodearmee juhiks. Inglaste nõudmine oli Judenitšile üllatuseks kuna juba [[7. august]]il oli ta Tallinnas kohtunud Liitlaste sõjalise missiooniga, kus Inglaste palvel kirjutas [[Johann Laidoner]]ile kirja millega tunnistas Eesti iseseisvust, tingimusel kui Eesti sõjavägi võtab osa pealetungist Petrogradile. Samas ei pidanud Judenitš valitsust eriti tõsiseltvõetavaks ning ei tundnud valitsuse töö üle mingit huvi. Ta viibis vaid mõnel üksikul istungil ning palus ennast hiljem asendada ennast mõttekaaslase mereministri admiral Pilkiniga.
Sellega oli varustuse probleem lahendatud ning Judenitš proovis nüüd suurendada Loodearmee isikkoosseisu. [[24. august]]il viidi Loodearmeele kuuluvatel aladel läbi üldmobilisatsioon. Kuid kuna Valgete käes olevad alad olid piiratud ning rindejoon korduvalt piirkonnast üle käinud siis sai Judenitš mobilisatsiooniga kokku vaid 9000 meest. Ta lootis ka Kuramaal parajasti moodustatud vabatahtlikele sõjasalkadele Vürst Liveni juhatusel ja samuti Lätis asuvatele polkovnik [[Pavel Bermondt-Avalov|Bermondti]] ja polkovnik Vjurgolitsi üksustele. Juba [[9. juuli]]l [[1919]] andis ta korralduse, et kõik need üksused liiguksid [[Narva]] ja liituksid [[Loodearmee]]ga. Selle korralduse täitis aga vaid vürst Liiven, kes umbes 2000 mehega tuligi Narva. Polkovnik [[Pavel Bermondt-Avalov]] (5000 meest) ja polkovnik Vjurgolits (1500 meest) aga keelduvad seda käsku täitmast. Mõlemad
Enne rünnakut [[Petrograd]]ile oktoobris [[1919]] kuulus Loodearmeesse ligikaudu 20000 meest (17800 tääki, 700 saablit, 57 suurtükki, 6 tanki ja 2 soomusautot). Punaarmeel seisis Judenitši vastas 24850 tääki, 800 saablit, 148 suurtükki, 2 soomusrongi ja 8 soomusautot. Judenitš mõistis, et jõud Petrogradi vallutamiseks on liiga väikesed ja pealinna vallutamine õnnestuks vaid siis kui samal ajal puhkeks linnas mäss. Mässu pidi juhtima 7. armee staabiülem endine tsaariarmee polkovnik Ljundekvist. Mässu oli plaanis alustada rünnaku viiendal päeval kui Judenitš on vallutanud teatud punktid Peterburi eeslinnades. Mässu pidi alustatama 600-800 mehega. Loodeti ka, et 85% punaarmee isikkooseisust tuleb mässajate poolele üle.
| |||