Johann Blankenfeld: erinevus redaktsioonide vahel

 

 

==Elukäik==

===Tegevus enne Liivimaale asumist===

Johann Blankenfeld sündis [[Berliin]]i [[bürgermeister|bürgermeistri]] [[Thomas Blankenfelde]] pojana, õppis [[Frankfurt|Frankfurdis]], [[Leipzig]]is ja seejärel [[Itaalia]]s, kus sai [[1486]] [[Bologna ülikool]]ist ilmaliku ja vaimuliku õiguse [[doktorikraad]]id. Peale seda töötas ta [[Rooma]]s [[Liivi ordu]] [[prokuraator]]ina. Seejärel sõitis ta tagasi [[Saksamaa]]le ja sai [[Leipzigi ülikool]]i professoriks. [[1506]] astus ta [[Frankfurdi ülikool]]i Viadrina teenistusse, kus sai teiseks rektoriks ja juuraprofessoriks. Samal ajal oli ta ka [[Brandenburgi kuurvürst]]i [[Joachim I Nestor]]i nõunik. Samaaegselt saavutas ta tihedad suhted ka teiste Hohenzollern]]ide dünastia liikmetega.

 

 

===Piiskopikohad Liivimaal===

 

[[1514]]. aastal sai Johann Blankenfeld [[Tallinna piiskop]]iks (oli '''Johannes IV''' nime all sellel kohal [[1524]]. aastani), [[1518]]–[[1527]] oli ta [[Tartu piiskop]] ('''Johannes V'''), [[1523]] sai ta [[Riia peapiiskop]]i [[koadjuutor]]iks ning [[1524]] peapiiskopiks ('''Johannes VII'''). Tema tõusmist piiskopikohtadele toetas kõrgmeister Albrecht, kuid ilmselt polnud selle vastu ka Liivimaa ordumeister [[Wolter von Plettenberg]], sest loodeti, et Blankenfeld ajab Saksa ordu preestervennana ordumeelset poliitikat.

 

===Reformatsioon===

Blankenfeld kui veendunud [[katoliiklus|katoliiklane]] püüdis igati tõkestada [[reformatsioon]]i levikut Liivimaal. Esialgu see tal ka õnnestus, kuid alates 1524. aastast osutus see üha raskemaks. [[1525]]. aastal ütles Riia linn Blankenfeldi ülemvõimust täielikult lahti, taotledes kaitset vaid ordumeister [[Wolter von Plettenberg]]ilt. Tallinna linna piiskopi kohalt oli Blankenfeld sunnitud lahkuma juba eelmise aasta lõpul. Tartuski tekkisid suured rahutused ning viimane tahtis end samuti Plettenbergi kaitse alla anda, [[Toomemägi]] vallutati ja piiskopi võim säilus vaid piiskopilinnuses. Sellises olukorras, reaalsest võimust sisuliselt ilmajäetuna, otsustas Blankenfeld astuda läbirääkimistesse [[Pihkva]] venelastega, võimalik, et selleks, et neid appi kutsudes oma tõrksaid alamaid ja uut usku maha suruda. Tema sellises tegevuses nähti aga riigireetmist. Viimasest omavahelisest sõjast oli möödunud vaid 20 aastat ja [[Liivi ordu maameister|ordumeister]] [[Wolter von Plettenberg]] rõhutas pidevalt oma võimalikele Läänes olevatele liitlastele suurt idasuunalist ohtu Liivimaale. Seetõttu levis Liivimaal veendumus, et Blankenfeld tuleks üldse võimust ilma jätta ning kogu maa ordumeistri võimu alla anda. Riia peapiiskopkonna rüütelkond vangistas [[1525]]. aastal Blankenfeldi ja paigutas ta [[Rauna]]sse koduaresti.