Johann Friedrich Heller: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Johann Friedrich Heller''' (8. jaanuar 1786 Stolpe – 26. märts 1849 Räpina) oli Eesti vaimulik Heller sündis Stolpes, Taga-Pommerimaal. Lõpetas Sto...' |
Resümee puudub |
||
5. rida:
Oli aastatel [[1812]]–[[1814]] (introdutseeriti [[6. märts]]il [[1812]]) [[Vastseliina Katariina kogudus]]e õpetaja, aastatel [[1814]]–[[1849]] (introdutseeriti [[1. mai]]l [[1814]]) [[Räpina Miikaeli kogudus]]e õpetaja. Aastast [[1834]] oli ta [[Võru praostkond|Võru praostkonna]] praost, aastast [[1843]] oli ta konsistooriumi assessor.
Helleri tähtsaim kirjutis on "Versuch über das Wesen und den Gebrauch der ehstnischen Casen, besonders des sogenannten Nominativs, Genitivs und Accensativs" ([[Johann Heinrich Rosenplänter]] "Beiträge..." XV; ja lisandeid samas XVI), mida [[Ferdinand Johann Wiedemann]] nimetas nimetas kõige tähtsamaks keeleteaduslikuks teoseks peale [[Johann Hornung]]it, mis 130 aasta jooksul eesti keele käänete kohta ilmunud. Heller tundis ka uuemat tolleaegset kirjandust soome keelegi grammatika kohta. Lisaks avaldas ta kaks kirikulaulude kogumikku. Ühes [[Carl Gottfried Gustav Masing]]iga toimetas ta trükki tartukeelse kirikuagenda tõlke pealkirjaga: "Jummala-Orjuse Ramat Evangeliumi päle pohjandetu..." (Riias, 1835)
== Kirikulaulud ==
| |||