Redaktsioon: 7. jaanuar 2010, kell 01:25 redigeeri Larus ridibundus (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 8709 muudatust →‎Välislingid: +1 ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 16. august 2010, kell 15:53 redigeeri eemalda Pikne (arutelu \| kaastöö) Liidese administraatorid, Administraatorid 48 966 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
1. rida: [[Pilt:Aleksander Elango.jpg\|pisi\|Aleksander Elango.]] '''Aleksander Elango''' (aastani [[1924]] '''Johanson'''; [[21. veebruar]] [[1902]] – [[17. märts]] [[2004]]) oli [[eesti]] [[pedagoogika]]teadlane ja [[Vabadussõda\|Vabadussõja]] veteran.▼ ▲'''Aleksander Elango''' (aastani [[1924]] '''Johanson'''; [[21. veebruar]] [[1902]] – [[17. märts]] [[2004]]) oli [[eestlased\|eesti]] [[pedagoogika]]teadlane ja [[Vabadussõda\|Vabadussõja]] veteran. Elango astus vabatahtliku koolipoisina [[1919]]. aasta alguses Eesti sõjaväkke ning osales ka lahingutegevuses, mis jäi siiski vaid nädalapikkuseks. Selle aja jooksul langes aga kaheksa tema klassikaaslast. [[1919]]. aasta [[1. detsember\|1. detsembril]] osales ta 17-aastasena emakeelse [[Tartu Ülikool]]i avaaktusel, kutse andis talle perekonnatuttav [[Villem Ernits]]. Peagi sai Elangost üliõpilane; aastatel [[1931]]–[[1985]] oli ta Tartu Ülikooli õppejõud. Juba [[1930. aastad\|1930. aastael]] sai temast üks Eesti tunnustatumaid pedagoogikateadlasi. Ta osales aktiivselt ka ühiskondlikus elus, olles näiteks [[1936]]–[[1940]] [[Koduse Kasvatuse Instituut\|Koduse Kasvatuse Instituudi]] juhataja. [[Nõukogude Liit\|Nõukogude]] ajal jätkas Elango pedagoogikaalast tööd ja rahva harimist, algatades näiteks [[Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituut\|Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi]] rajamise [[1972]]. aastal. Selle töös osales ta [[1993]]. aastani. ▼ Elango astus vabatahtliku koolipoisina [[1919]]. aasta alguses Eesti sõjaväkke ning osales ka lahingutegevuses, mis jäi siiski vaid nädalapikkuseks. Selle aja jooksul langes aga kaheksa tema klassikaaslast. [[1919]]. aasta [[1. detsember\|1. detsembril]] osales ta 17-aastasena emakeelse [[Tartu ülikool]]i avaaktusel, kutse andis talle perekonnatuttav [[Villem Ernits]]. Peagi sai Elangost üliõpilane; aastatel [[1931]]–[[1985]] oli ta Tartu ülikooli õppejõud. Elango jäi kuni elu lõpuni vitaalseks, tegeledes teadustööga kuni 98-aastaseks saamiseni. Ta hoidis end kursis ka päevauudistega ning astus näiteks välja [[Euroopa Liit]]u astumise vastu, kartes, et see on [[Saksamaa]] diktaadile alluv organisatsioon. Elango suri natuke aega pärast 102-aastaseks saamist, olles sinnani üks viimaseid elusolevaid Vabadussõja veterane ning viimane eestikeelse Tartu Ülikooli avaaktusel osalenu.▼ ▲Elango astus vabatahtliku koolipoisina [[1919]]. aasta alguses Eesti sõjaväkke ning osales ka lahingutegevuses, mis jäi siiski vaid nädalapikkuseks. Selle aja jooksul langes aga kaheksa tema klassikaaslast. [[1919]]. aasta [[1. detsember\|1. detsembril]] osales ta 17-aastasena emakeelse [[Tartu Ülikool]]i avaaktusel, kutse andis talle perekonnatuttav [[Villem Ernits]]. Peagi sai Elangost üliõpilane; aastatel [[1931]]–[[1985]] oli ta Tartu Ülikooli õppejõud. Juba [[1930. aastad\|1930. aastael]] sai temast üks Eesti tunnustatumaid pedagoogikateadlasi. Ta osales aktiivselt ka ühiskondlikus elus, olles näiteks [[1936]]–[[1940]] [[Koduse Kasvatuse Instituut\|Koduse Kasvatuse Instituudi]] juhataja. [[Nõukogude Liit\|Nõukogude]] ajal jätkas Elango pedagoogikaalast tööd ja rahva harimist, algatades näiteks [[Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituut\|Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi]] rajamise [[1972]]. aastal. Selle töös osales ta [[1993]]. aastani. ~~Veebruaris [[2001]] autasustati Aleksander Elangot [[Kotkarist]]i III klassi mõõkadega teenetemärgiga.~~ ▲Elango jäi kuni elu lõpuni vitaalseks, tegeledes teadustööga kuni 98-aastaseks saamiseni. Ta hoidis end kursis ka päevauudistega ~~ning~~ja ~~astus~~oli näiteks ~~välja~~ [[Euroopa Liit]]u astumise vastu, kartes, et see on [[Saksamaa]] diktaadile alluv organisatsioon.<ref name="Ekspress 2002" /><ref name="Õhtuleht 2004" /> Elango suri natuke aega pärast 102-aastaseks saamist, olles sinnani üks viimaseid elusolevaid Vabadussõja veterane ning viimane eestikeelse Tartu ~~Ülikooli~~ülikooli avaaktusel osalenu. 1997. aastal sai Aleksander Elangot [[Valgetähe teenetemärk\|Valgetähe medaliklassi teenetemärgi]] ja veebruaris [[2001]] autasustati teda [[Kotkaristi teenetemärk\|Kotkaristi III klassi teenetemärgiga]] (mõõkadega). ==Pere== Tema vend oli [[Julius Elango]]. Tema poeg oli [[Mart Elango]],. Tema tütar on [[Anne-Liis Sõmermaa]]. == Viited == {{viited\|allikad= <ref name="Õhtuleht 2004">Allar Viivik. ''[http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=151375 Viimased vabadussõdalased]''. Õhtuleht, 10. jaanuar 2004.</ref> <ref name="Ekspress 2002">Krister Kivi. ''[http://paber.ekspress.ee/viewdoc/BFCECB2EFFAA0363C2256C62003D66B5 84 aastat hiljem]''. Eesti Ekspress, 31. oktoober 2002.</ref> }} == Välislingid == * Viivi Eksta. ''Aleksander Elango – eesti pedagoogika nestor''. [http://www.videvik.ee/?id=339 I], [http://www.videvik.ee/?id=361 II]. Videvik, veebruar 2002. [http://www.virumaa.ee/discuss/msgReader$1548 Virumaa Teataja kompilatsioon 2002.-2004. aasta artiklitest Aleksander Elango kohta] [http://www.videvik.ee/?id=339] ja [http://www.videvik.ee/?id=361]- ajalehe "[[Videvik (ajaleht)\|Videvik]]" artiklid Elango elu ja tegevuse kohta. *[http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=136048 "Veel ei tea, mis meie iseseisvusest saab"] - SL Õhtuleht, 22. veebruar 2003 ~~[[Kategooria~~{{JÄRJESTA:~~Pedagoogikateadlased\|~~Elango, Aleksander]]}} [[Kategooria:~~Vabadussõja veteranid\|Elango, Aleksander~~Pedagoogikateadlased]] [[Kategooria:~~Eesti~~Vabadussõja ~~üle 100-aastased\|Elango, Aleksander~~veteranid]] [[Kategooria:~~Sündinud~~Valgetähe ~~1902\|Elango,~~teenetemärgi ~~Aleksander~~kavalerid]] [[Kategooria:Surnud 2004\|Elango, Aleksander]]▼ [[Kategooria:Kotkaristi teenetemärgi kavalerid]] [[Kategooria:Eesti üle 100-aastased]] [[Kategooria:Sündinud 1902]] ▲[[Kategooria:Surnud 2004~~\|Elango, Aleksander~~]]

Aleksander Elango: erinevus redaktsioonide vahel