Igikelts: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
7. rida:
Igikeltsa paksus võib ulatuda paarist meetrist 1500 meetrini. Peale sademete ja õhutemperatuuri sõltub igikeltsa sügavus peamiselt pinnase koostisest ja lõhelisusest. Mida lõhelisem ja jämedateralisem pinnas, seda sügavamale võib ulatuda ka külmumispiir.
Eristatakse [[lausaline igikelts|lausalist]], [[katkendlik igikelts|katkendlikku]], [[saareline igikelts|saarelist]] ja [[meralune igikelts|merealust igikeltsa]]. Lausaline igikelts katab ligikaudu 20 miljonit km² Maa pinnast. Saareline igikelts paikneb kas mägedes või lausalise igikeltsa läheduses.
Igikelts võib olla [[süngeneetiline igikelts|süngeneetiline]] (tekkinud üheaegselt [[Setted|setete]] kujunemisega) vōi [[epigeneetiline igikelts|epigeneetiline]] (tekkinud pärast setete kuhjumist).
Igikelts on [[reliktne nähtus]] ehk püsinud vähemalt [[Weichseli jäätumine|viimasest jääajast]]. Selle tõestuseks on mitmed [[mammut]]ite säilinud jäänused, mis vastasel korral oleksid hävinud.
Igikeltsa alade jääkatteta piirkondades võib pealmine ehk [[aktiivne horisont|aktiivseks horisondiks]] nimetatav kiht soojal aastaajal sulada, selle all asuvat pidevalt külmunud kihti nimetatakse [[passiivne horisont|passiivseks]] ehk inertseks horisondiks. Aktiivse horisondi paksus sõltub paljudest asjaoludest, mille hulka kuuluvad muu hulgas [[Laiuskraad|geograafiline laius]], [[nõlva ekspositsioon]], õhutemperatuur ja pinnase [[soojusjuhtivus]].
Igikelts on ka oluline reljeefi kujundav tegur. Ta põhjustab muu hulgas selliseid nähtusi nagu [[solifluktsioon]], [[defluktsioon]], [[termoabrasioon]], [[pinnase kohrutus]], [[pingo]], [[termokarst]], [[jääkiil]], [[polügonaalpinnas]] ja [[palsa]].
Igikeltsa tõttu on raskendatud jõgede [[põhjaerosioon]], mistõttu on jõed suhteliselt madalad, laiad ja väga [[Meandreerumine|meandreerunud]].
[[Kategooria:Geokrüoloogia]]
| |||