Ava peamenüü

Muudatused

P
resümee puudub
[[Saksamaa]] idapoolsetes osades tugevnes pärisorjus eriti 16. – 18. sajandil, kui kasvas vilja tarbimine mille tagajärjel suurendati teorenti.
 
Kuigi Lääne-Euroopas algas pärisorjusest vabaksostmine juba 13. sajandil oli näiteks Prantsusmaal veel 1789. aastal 7 % talupoegi pärisorjad. Pärisorjus kaotati enamikus riikides ajavahemikul 1721–1820. [[Rumeenia]]s [[1864]]. aastal.
 
[[Norra]]s ja [[Rootsi]]s ei ole pärisorjust olnud.
Rootsi riigivõim kindlaks riigimõisate talupoegade koormised. [[1681]]. aastal Liivimaa ja [[1687]]. aastal Eestimaa riigimõisates kaotati kroonutalupoegade pärisorjus eraõigusliku omandi mõistes, kuid säilis sunnismaisus ja seotus mõisaga. Riigimõisa rentnike ja talupoegade suhted reguleeriti reglementidega Liivimaal 1691. ja Eestimaal 1696. aastal. Reglementide alusel sai talupoeg õiguse esitada kaebusi rentniku ja kohalike võimukandjate peale, kuni kuningani välja.
 
Riigimõisate talupoegade õigused, Rootsi aladel, tõid leevendust ka ülejäänud mõisate talupoegadele, stabiliseerisid olukorda ning kindlustasid talupoegade maakasutus- ja pärimisõigust praktikas.
 
Tegelikkuses ei jõudnud rootslaste alustatud reformid juurduda, kuna [[Põhjasõda|Põhjasõjaga]] läks Eesti ala Venemaa valdusse ja pärisorjus taastati kõikjal.
[[1649]]. aasta [[Maakogu seadustik]] vormistas pärisorjuse Venemaal seaduslikult ja muutes [[mõis]]a kirjetesse kantud talupojad mõisniku pärandvaraks. 18. sajandi algul levis pärisorjus ka Ukrainasse. [[1870]]. aastas said mõisnikud õiguse oma vastuhakkanud talupoegi karistuseks [[Siber]]isse saata.
 
Pärisorjus kaotati Venemaal [[1803]]., [[1842]]. ja [[1861]]. aasta [[Venemaa talurahvareform|talurahvareform]]iga.
 
== Vaata ka ==