Vikipeedia

Bologna protsess: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Ahsoous (arutelu | kaastöö)
69 670 muudatust
PResümee puudub
Resümee puudub
2. rida:
{{toimeta}}
{{mahakirjutatud|allikas=http://www.eyl.ee/public/files/Eesti%20Euroopa%20korgharidusruumis.pdf}}
Bologna protsess
 
Bologna protsess on riikidevaheline kokkulepe kõrgharidusstandardite ühtlustamiseks Euroopa Liidus.
Bologna protsess on 29 riigi haridusministri poolt 1999. aastal allkirjastatud deklaratsioon, mille eesmärgiks seati Euroopa ühtse kõrgharidusruumi loomine 2010. aastaks. ▼
 
▲Bologna protsessprotsessi keskseks dokumendiks on 29 riigi haridusministri poolt 1999. aastal allkirjastatud deklaratsioon, millemis eesmärgiksseadis seatieesmärgiks Euroopa ühtse kõrgharidusruumi loomineloomise 2010. aastaks.
1. Bologna protsessi eesmärgid
 
Bologna protsessi peamiseks ülesandeks on luua Euroopas ühtne kõrgharidusruum ning saada sellega ühele poole aastaks 2010. Selle saavutamiseks on vaja täita teatud olulised eesmärgid, mille hulgas on:
 
• lihtsalt mõistetavad ja omavahel võrreldavad kõrgharidusastmed ja –kvalifikatsioonid
• kahele põhitsüklile, bakalaureuse- ja magistriõppele tugineva kõrgharidusmudeli kasutuselevõtt (peamiselt tuntud kui 3+2 süsteem)
• Euroopa ühtse ainepunktide ülekandmise süsteemi (ECTS) kasutuselevõtt
• vaba liikuvust takistavate asjaolude kõrvaldamine
• Euroopa koostöö edendamine kvaliteedi tagamise alal
• Euroopa mõõtme soodustamine kõrghariduses
 
Lisaks juba mainitule on aja jooksul prioriteetidena lisandunud muuhulgas varasema õppe ja töökogemuse arvestamise (VÕTA), elukestva õppe, üliõpilaste sotsiaalsete garantiide ja Euroopa kõrghariduse maine parandamise temaatika.
 
2. Bologna protsessi juhtimine
 
Bologna protsessi juhitakse Euroopa haridusministrite tasandilt. Iga kahe aasta tagant kohtuvad protsessis osalevate riikide ministrid mõnes Euroopa linnas, vaatavad üle saavutatud eesmärgid võrreldes eelmise kohtumisega ning kommünikee vormis seatakse uued prioriteedid järgmise kahe aasta jaoks. Seniajani on kohtumised toimunud Prahas, Berliinis, Bergenis ja Londonis ning 2009. aastal toimub kohtumine Leuvenis. Ministrite kohtumise vahepeal koordineerib Bologna protsessiga seotud tegevusi Bologna jätkurühm (Bologna Follow-Up Group, BFUG), kus osalevad esindajad kõikidest Bologna protsessiga liitunud riikidest ja Euroopa Komisjon. Konsultatiivsete liikmetena on jätkurühma kaasatud muuhulgas ka näiteks tööandjate, ülikoolide, rakenduskõrgkoolide ja kvaliteedikindlustamisega tegelevate institutsioonide esindajad. Tudengite huvisid kaitseb jätkurühmas Euroopa Üliõpilasliit (European Students’ Union, ESU).
 
3. Üliõpilaste kaasatus Bologna protsessi
 
Kuna üliõpilased ei olnud algselt partnerina kaasatud Bologna haridusministrite kohtumisele, siis Euroopa Üliõpilasliit otsustas samaaegselt välja anda Bologna Üliõpilaste Deklaratsiooni, kus toodi välja üliõpilaste seisukohad:
• kõrgkoolide atraktiivsuse ja kvaliteedi tõstmiseks tuleb suurendada kõrghariduse finantseerimise osakaalu,
• haridus peab olema kättesaadav võimalikult suurele hulgale üliõpilastele, sisseastumisel ei tohi olla mingeid tõkkeid, kõrgharidus peab olema kättesaadav kõigile, kes on selle omandamiseks piisavalt võimekad ning motiveeritud,
• Euroopa kõrgharidusmaastiku loomiseks peab mobiilsust käsitlema kui üliõpilasõigust.
 
Alates 2000. aastast on üliõpilastest saanud Bologna protsessi rakendamises võrdne partner nii riiklikul kui ka üle-euroopalisel tasandil. Eestis on tudengid esindatud riiklikul tasandil Haridus- ja Teadusministeeriumis koos käivas Bologna jätkurühmas, kus pannakse paika Eesti prioriteedid Bologna rakendamiseks. Lisaks on Eesti tudengid esindatud Euroopas läbi Euroopa Üliõpilasliidu. ESU osaleb nii Bologna jätkurühmas võrdväärse partnerina, korraldab erinevaid koolitusi ja seminare kui ka koostab igaks ministrite kohtumiseks uuringu Bologna Pprotsess Läbi Tudengi Silmade, kus tuuakse välja, kuidas tudengite arvates käib protsessi rakendamine.
 
4. Õppekavade reform 3+2
 
Tudengit mõjutab Bologna protsess eelkõige läbi palju diskuteeritud 3+2 süsteemi. Varasema nelja aasta asemel õpib tudeng üldjuhul kolm või viis aastat, mille tagajärjel omistatakse talle kas siis bakalaureusekraad, diplom või magistrikraad. Tegemist oli üle-euroopalise sammuga, muutmaks õppekavad lihtsalt mõistetavaks ja kvalifikatsioonid omavahel võrreldavaks. Eestis on sellist süsteemi rakendatud alates 2002/2003 õppeaastast ning võrreldes nii mõnegi Euroopa riigiga läks selle süsteemi elluviimine suhteliselt valutumalt.
 
Üliõpilase jaoks tähendab 3+2 eelkõige kolme aastat üldisemate teadmiste omandamist ja siis kaks aastat keskendumist konkreetsele valdkonnale. Pärast kolme aastat on tudengil võimalus siseneda tööturule, vahetada eriala, õppida edasi magistriõppes või teha mida iganes ta soovib. Tasuks aga siiski meeles pidada, et Bologna süsteemis peetakse magistritaset peamiseks kõrgharidustasemeks ning eeldatakse, et vähemalt suurem osa bakalaureusekraadi omandanutest jätkaks õpinguid magistriõppes.
 
5. ECTS
 
Kõrgharidusmaastiku ühtlustamise üheks olulisemaks ja praktilisemaks näiteks on veel ECTS (European Credit Transfer System). ECTS aluseks on idee, et Euroopas peaks olema võimalik hinnata ainete läbimiseks tudengitelt nõutava pingutuse mahtu üheselt. ECTS ainepunktide süsteemis arvutatakse ainepunkte lähtuvalt töömahust – arvesse läheb nii loengutes, seminarides, praktikumides kui aine selgekssaamise nimel iseseisvalt veedetud aeg. Üks õppeaasta vastab 60-le ainepunktile. Eestis on praegune süsteem käinud põhimõtteliselt samamoodi ning seetõttu on võrreldes teiste riikidega meil siin suhteliselt lihtsam minna üle ainepunktidelt (AP) ECTS hindamissüsteemile Eesti peaks täielikult ECTS hindamissüsteemile üle minema lähima paari aasta jooksul.
 
6. Mobiilsus
 
Euroopa ühise kõrgharidusruumi loomise üheks peaeesmärgiks ja nurgakiviks on suurendada tudengite ja akadeemilise ning mitteakadeemilise personali liikuvust Euroopas, mille eesmärgiks on seeläbi tõsta nii kõrghariduse kvaliteeti kui ka tõsta üldisemalt Euroopa kõrghariduse konkurentsivõimet võrreldes muu maailmaga. Seda ideed toetatakse läbi mitmete programmide, näiteks Erasmus, Tempus ja Erasmus Mundus. Lisaks Euroopa poolt tulevatele mobiilsustoetusprogrammidele on ka riigid ja regioonid loonud eraldiseisvaid stipendiume ja toetusprogramme, näiteks Põhjamaid ühendav Nordplus ja Eesti enda Kristjan Jaagu stipendium. Nimetatud programmid võimaldavad välismaal õppimisest huvitatutel veeta kuni aasta mõnes teises Euroopa riigis, õppides sealsetes ülikoolides ning suhelda tihedalt kaasõpilastega Euroopas. Üliõpilaste mobiilsuse poolest on Eesti Euroopa keskmiste seas, ühe õppeaasta jooksul on mobiilne ligikaudu 1% Eesti 70 000st tudengist.
Ühe osana mobiilsusest võib käsitleda ka ühisõppekavasid ja ühiskraade. Ühisõppekavade all mõeldakse õppekavasid, mis on loodud kahe või enama kõrgkooli koostöös ning kus õpe toimub partnerülikoolides, kas siis vaheldumisi või samaaegselt. Näiteks võib luua Eesti, Soome ja Rootsi kõrgkoolide vahel konsortsiumi, mis loob õppekava, mille alusel õpib tudeng näiteks aasta Eestis, aasta Soomes ja aasta Rootsis. Sellise õppekava lõpetanule väljastatakse koolide poolt ühisdiplom. Selline õppimisvõimalus mitmekesistab kõrgharidusmaastikku, loob eeldused veelgi tihedamaks rahvusvaheliseks koostööks ning pakub tudengitele laiendatud võimalusi õppeks rahvusvahelises keskkonnas.
 
[[ar:برنامج بولون]]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Bologna_protsess"