Pööravere mõis: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
 
* Pööravere küla läbi aastasadade
:
 
* Pärast Saare-Lääne toomkapiitli reorganiseerimist 1253. aastal, kinnitas paavst Aleksander IV sellele ka 1260. aastal 60 adramaad maad “in loco qui nominatur Korbe”. 1270. aasta paiku leidis aset nende alade jagamine kiriklikeks sissetulekukohtadeks. Mainitud alade alla kuulus ka praegune Pööravere piirkond. Eelmainitud paavst Aleksander IV kinnitusdokumendi järgi on siis Pööravere läheduses asunud ka Korbe püha Andrease nimeline filiaal (kabel), milline vähemalt 16. sajandi keskel juba kadunud oli. Hilisema Pööravere mõisa kohal olid 16. sajandi algul üksikud pered ning väheusutav, et seal varem ka suurem asustus oli. Seega on kaheldav, et hõreda asustusega piirkonna lähedusse katoliku kabel ehitati. Suurem asustus oli aga 1270. aastal Mõisakülas, ning see anti siis kiriklikuks sissetuleku alaks. Seega võis kabel suurema tõenäosusega asuda praeguse Mõisaküla mäel, kalme ehk kabeliasemel ning seega ka sealse katolikuaegse mõisa lähedal.
 
Pööravere küla on seni teadaolevates ürikutes esmakordselt mainitud küll 1601. aastal, kuid oli juba kindlasti keskajal eksisteerinud vana küla, mida näitab ka 1601. aastal siin olemas olnud talude arv. Algul oli siin arvatavasti sumbküla, nagu enamik tolleaja külasid, kuid mõisa rajamisega ajavahemikul 1624 kuni 1638 see lõhuti. 17. sajandi lõpul asusid siinsed üksikud järgijäänud talud mõisa ääremaadel üksiktaludena. Arvatavasti tõrjuti need ääremaadele mõisa põldude laiendamisega. Ürikutes on küla nimetuse kirjapilt olnud aegade jooksul erinev. Näiteks: 1601. a. – Perrauer, 1620. a. – Pörafär, 1624. a. – Poerrefer, 1638. a. – Poerafer,Pörrafer jne.
25. rida ⟶ 26. rida:
Oma testamendiga 23. juulist 1851 ja selle lisaga 15. oktoobrist 1853. asutas Theodor Johann v. Middendorff Pööravere, Hellenurme ja Samhofi koos Salloall mõisatest majoraadi, mis peale tema surma läks pärandaja ainukese poja, tõelise riiginõuniku, akadeemiku, erukreisisaadiku ja rüütli dr. med. Alexander Theodor v. Middendorff’i (06. 08. 1815 - 16. 01. 1894.) omandiks. Viimane võttis osa mitmest ekspeditsioonist ja valiti 1845.a. Venemaa Teaduste Akadeemia liikmeks. 1857. aastal asus ta põllumehena elama Tartumaale Hellenurme mõisa. Oli mitme teadusliku organisatsiooni president ja auliige jne. Pööraveres oli tal hobusekasvatus, kus kasvatati poolverd ardenni tõugu hobuseid. Ta oli Eesti punase veise ja tori hobusetõu aretaja. Peale selle oli siin veel Viinavabrik ja tuuleveski. Tema ajal vaheldusid mõisas sageli rentnikud. Mõisa valitsejate vahetuse ajal 1873. aastal mainib uus valitseja oma mälestustes, et siis ei olnud Pööraveres veel ühtegi talu päriseks ostetud. Mõisa alla kuulusid toll ajal külad: Mõisaküla, Leho, Soosalu, Eametsa ja Tühjasmaa (Tüchasmois). Pööravere külade talupoegadel oli siis palju tuuleveskeid ning tema ei mõistnud, kuidas neil kõigil tööd jätkus. Mõned agaramad möldrid ostnud vilja kokku, jahvatanud oma veskites selle ära ja viinud siis Sindi või Pärnu turule. Pärast Alexander Theodori surma, 1894. aastal, sai Pööravere omanikuks tema poeg Ernst v. Middendorff (10. 01. 1851. - 19. 04. 1916.), kelle elukohaks oli samuti Hellenurme. Pärast Eesti iseseisvumist viimaselt mõis riigistati ja peamõisa maad tükeldati ning jagati 1920-ndal aastal 18 krundiks.
Pööraveres oli omaajal uhke mõisahoone koos liigirikka pargiga. Alexander Middendorff’i istutatud pargis kasvab praegugi Kaug-Idast toodud puid nagu siberi nulg, seedermänd, amuuri korgipuu, mida ta oma reisidelt kaasa tõi. Tema saatjaks rännakutel Põhja-Siberisse ja Kaug-Itta oli siinne talupoeg M. Fuhrmann. 1872.a. rajatud endine mõisa park kuulub praegu looduskaitse alla. 1974. aastal avati pargis A. Middendorff’i mälestuseks mälestuskivi. Mõisa härrastemaja on suur kahekorruseline keldritega kivi maja olnud. Esimene korrus ehitatud 19.s .I p., II korrus 1873. Mõisahoone oli neogooti stiilis. Hoone oli suurem kahekordne kõrge soklikorrusega kivihoone. hoone alakorrus on varasem, laotud paekivist, teine korrus hilisem segus maakividega. hoone esiküljel oli kitsas eenduv keskrisaliit ja vasakul tiival kitsas külgrisaliit. seinapüindu liigendavad kitsas soklikarniias ja lai, profileeringuga korrustevaheline vöö. Aknad olid suured ja ääristatud lameda krohviääristega. Hoone keldrid on võlvitud ristvõlvlagedega 1905. aasta 15. detsembril asetleidnud sündmuste ajal aga põletati too uhke mõisahoone koos viinavabrikuga maha ning jäi taastamata. Praeguseks on säilinud endisest härrastemajast vaid varemed. Varemeid on säilinud ka teistest mõisahoonetest. Endistest hoonetest on järel veel vaid valitsejamaja. Härrastemajaga samal ajal maha põletatud viinavabriku müüridest võib aga järeldada, et see on üks ümbruskonna suuremaid olnud. Praeguseks on endisest uhkest mõisa keskusest järel vaid liigirikas park, mis on kaitse all ja mõningad armetus olekus abihooned.
Mõisal oli ka abimõis Annenhof (Annamõis), milline on oma nime saanud omaaegse mõisapreili nime järgi. See rajati endise Riimiküla asemele 1825. a. Pärast Eesti iseseisvumisaegset riigistamist tükeldati Annamõis 5 krundiks ja jagati nagu peamõis maasoovijatele välja.
* Täpploendi liige
Mõisal oli ka abimõis Annenhof (Annamõis), milline on oma nime saanud omaaegse mõisapreili nime järgi. See rajati endise Riimiküla asemele 1825. a. Pärast Eesti iseseisvumisaegset riigistamist tükeldati Annamõis 5 krundiks ja jagati nagu peamõis maasoovijatele välja.
Mõisa omanikke:
Kuulus riigile
34. rida:
Magdalena Christina de la Gardie (s.Steenbock) ? - 1807
Adolph v. Oettingen 1807 - 1817
Heinrich ja Theodor v. Middendorff’id 1817 - 1820
Teodor Johann v. Middendorff 1820 - ?
dr. Aleksander Theodor v. Middendorff oli 1892 - 1895
Ernst Aleksander v. Middendorff 1895 - ?
* Täpploendi liige
 
<gallery>
Pilt:Pööravere mõisa hoone enne põlengut.jpg|pööravere mõisa hoone enne põlengut
Pilt:Pööravere mõisa hoone peale põlengut.jpg|pööravere mõisa hoone peale põlengut
</gallery>