Päikesekiirgus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Solar irradiance spectrum 1992.gif|Päikesekiirguse jaotusspekter Maa atmosfäärisatmosfääri ülapiiril lainearvude skaalas.|thumb]]
 
[[Pilt:Solar Spectrum.png|Päikesekiirguse spekter Maa atmosfääri ülapiiril ja maapinnal lainepikkuste skaalas.|thumb]]
 
'''Päikesekiirgus''' on [[Päike|Päik]]selt lähtuv [[elektromagnetlaine]]te ja [[aineosake]]ste voog.
 
Maale langeb Päikese kiirgusenergiat 1,8×10<sup>17</sup> J sekundis.{{lisa viide}} Umbes kolmandik sellest peegeldub ilmaruumi tagasi ([[Maa ]] [[albeedo]] on 0,367).
 
Maa atmosfääri välispinnale jõudvat päikesekiirguse vootihedust Maa keskmisel kaugusel Päikesest nimetatakse [[solaarkonstant|solaarkonstandiks]].
 
Päikesekiirgus on Maal toimuvate füüsikaliste ja bioloogiliste protsesside peamine energiaallikas.
 
EnamusSuurem osa kiirgusenergiast on spektri nähtavas osas, spektraalselt koostiselt on päikesekiirgus ligilähedane 5800 K temperatuuril [[must keha|musta keha]] kiirgusele. Inglise füüsik W.H. Wollaston avastas 1802. aastal päikesekiirguse spektris neeldumisjooned. Neeldumisjooni uuris Saksa füüsik ja astronoom [[Joseph von Fraunhofer]], kelle nime järgi neid neeldumisjooni tuntaksegi.
 
Eestis mõõdetakse päikesekiirgust [[EMHI]] [[Tõravere meteoroloogiajaam|Tõravere aktinomeetriajaamas]], Tiirikoja järvejaamas ja Harku aeroloogiajaamas.
Tõravere aktinomeetriajaam kuulub ülemaailmsesse päikesekiirguse mõõtmise baasjaamade võrku BSRN (Baseline Surface Radiation Network, http://www.gewex.org/bsrn.html).
 
[[Kategooria:Päikeseenergia]]