Foolhape: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Xqbot (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt: Folicacid2.png|thumb|Foolhappe struktuurvalem]]
'''Foolhape''' ('''vitamiin B<sub>9</sub>''') on vees lahustuv [[vitamiin]]. FoolhapeKuulub esinebB-vitamiinide looduslikusrühma. toidus,Kannab kuidka sedanime saab'''antianeemiline''' võtta ka [[toidulisand]]inavitamiin.
 
Foolhapet leidub rohelistes taimedes, näiteks [[spinat]]is, [[lehtsalat|salatis]], kuivatatud [[uba]]des ja [[hernes]]tes, lisaks [[päevalill]]eseemnetes ja veel teatud [[juurvili|juur]]- ja [[puuvili|puuviljades]]. Seda leidub ka hommikueinehelvestes, kus on tihti kogu tarvilik päevane annus.
 
==Keemiline struktuur ja omadused==
* [[Keemiline valem]] – C<sub>19</sub>H<sub>19</sub>N<sub>7</sub>O<sub>6</sub>
* [[Molaarmass]] – 441,403 g/mol
9. rida ⟶ 8. rida:
* [[Sulamistemperatuur]] – 250 °C
* Lahustuvus vees – 0,0016 mg/ml (25 °C)
 
 
== Avastamine ==
14. rida:
[[1931]]. aastal näitas [[Lucy Wills]], et [[rasedus]]e ajal esinevat [[aneemia]]t saab vältida [[õllepärm]]i abil. [[1930. aastad|1930. aastate]] lõpus tuvastati pärmis sisalduva vastava [[toitaine]]na [[folaat]]. Esimesena eraldasid folaadi H. K. Mitchell ja tema juhitud töörühm [[1941]] spinatilehtedest. Bob Stokstad eraldas selle puhta kristallilise vormi [[1943]] ja suutis määrata selle keemilise struktuuri. Sel ajal töötas ta Ameerika Tsüaanamiidi Kompanii Lederle laboratooriumis. Sellele järgnes foolhappe sünteesimine [[1945]] Yellapragada Subbarao ja teiste poolt.
 
==Saamine ja omastamine==
Inimene saab foolhapet põhiliselt taimsest toidust, vähem ka loomsest, samuti produtseerib seda seedekulgla mikrofloora. Seedekulglasse sattuvalt foolhappe polüglutamaatvormilt eraldatakse glutamaadijäägid hüdrolaasiga ja tekib monoglutamaatvorm. See foolhape koos soole mikrofloora poolt toodetava foolhappega imendub peamiselt tühisoolest aktiivtranspordina (osaliselt ka difusioonina).
 
Imendumist pärsivad liigne alkohol, suitsetamine, antikonvulsandid, fenobarbitaal, oraalsed kontratseptiivid.
 
Foolhape redutseeritakse folaadi reduktaasi toimel mukoosarakkudes tetrahüdrofolaatseks [[koensüüm]]iks (THF). Metüül-THF on põhiline veres ringlev vorm. Talletatakse foolhapet aga polüglutamaatvormis, talletamine toimub peamiselt maksas. Selle varu on üsna soliidne (1-3 kuud).
 
'''Allikad''': maks, neerud, pärm, kõik rohelised taimeosad (lehtköögiviljad), oad, läätsed, mustsõstar, tsitruselised.
 
==Biofunktsioonid==
Foolhappe biofunktsionaalne roll realiseerub läbi koensüümse tetrahüdrofolaadi (THF). THF teostab ühesüsinikuliste jääkide ülekannet puriinide, dTMP, seriini, glütsiini, koliini jt biomolekulide sünteesil. Puriinide ja dTMP süntees on peamised nukleiinhapete sünteesi protsessid, mis vajavad foolhapet. Foolhapet vajab ka [[histidiin]]i katabolism, formiaadi detoksikatsioon ja [[homotsüsteiin]]i remetüülimine [[metioniin]]iks. Foolhapet vajab erütrotsüütide areng ja soolhappe teke maos.
 
==Defitsiit==
Normaalse toitumise ja tervislike eluviiside puhul defitsiiti ei teki. Defitsiit tekib alkoholismi, alatoitluse korral, aga ka fenobarbitaali, oraalsete kontratseptiivide, antikonvulsantide kasutamisel, leukeemia ravimi metotreksaadi kasutamisel.
 
Kuna oluline hulk imenduvast foolhappest moodustatakse soole mikrofloora poolt, siis kõik mikrofloorat hävitavad faktorid häirivad foolhappega varustamist.
 
Foolhappe teatud defitsiit võib tekkida raseduse ja laktatsiooni puhul foolhappe kõrgenenud vajaduse tõttu. Foolhappe defitsiit raseduse esimese 12 nädala jooksul võib soodustada neuraaltoru arenguhäireid lootel (''spina bifida'').
 
Foolhappe defitsiiti on täheldatud epilepsiaravimite pikaajalisel kasutamisel.
 
Defitsiidi tunnused:
* ärritatavus
* kõhulahtisus
* '''mälu nõrgenemine'''
* '''kasvupeetus'''
* '''suunurkade haavandid'''
* '''keelepõletiik'''
* '''suur-punalible aneemia'''
 
Foolhappe kestev defitsiit põhjustab ka homotsüsteinuuriat.
 
==Manustamine ja toksilisus==
RDA (foolhappe ööpäevane soovitatav kogus):
* meestel 0,3...0,5 mg
* naistel 0,3...0,5 mg
* lastel 0,1...0,3 mg
* rasedatel ja imetavatel naistel 0,5...0,6 mg)
 
Foolhappe manustamine on hädavajalik defitsiidi tõttu tekkivate sümptomite korral. Tema vajadus on kõrgenenud raseduse ja laktatsiooni korral. Foolhappe oskuslik/adekvaatne manustamine võib olla ravi ühe komponendina efektiivne alkoholismi, aneemia, pellagra, skorbuudi, tonsilliidi, gastriidi, psoriaasi, ateroskleroosi, krooniliste hemolüütiliste haavandite jt haiguste korral.
 
Foolhapet ei tohi ilma vitamiin B<sub>12</sub>-ta kasutada ebaselge etioloogiaga aneemiate puhul, kuna vitamiin B<sub>12</sub> defitsiidist tingitud neuroloogiline kahjustus (subakuutne seljaaju kombineeritud degeneratsioon) võib progresseeruda, kuigi hemolüütilised näitajad paranevad.
 
Kuna mitmed '''kasvajad''' on foolhappesõltuvad, siis on foolhappe meelevaldne kasutamine vastunäidustatud pahaloomuliste kasvajate puhul.
 
Foolhappe antagonistid on teratogeense toimega ja nende liigtarbimine võib lootel põhjustada embrüoletaalsust või kasvupeetust.
 
Foolhapet peaks kasutama koos vitamiin C, pantoteenhappe, biotiini, vitamiin B<sub>12</sub>, tiamiini, riboflaviini ja püridoksiiniga. Selline komplekt tagab vastavate metaboolsete protsesside süsteemse biokeemilise mõjutamise. Vitamiinid B<sub>12</sub> ja C on vajalikud ka foolhappe konverteerumisel koensüümsesse vormi.
 
'''Toksilisust''' normaalsel tarbimisel ei esine. Päevase ohutu totaalkoguse ülempiir on '''korduval''' manustamisel '''0,8 mg''', ühekordse totaalkoguse ohutu ülempiir pole veel täpselt fikseeritud. Nimetatud kogust ei tasuks ületada. Foolhappe liigse manustamise kõrvalnähtusteks on mitmed allergilised reaktsioonid.
==Vaata ka==
*[[B-vitamiinid]]