Mari Möldre: erinevus redaktsioonide vahel

Onu juures elades, elas nendega ühes majas ka Wiera-teatri endine etteütleja Martin, kelle kaudu oli Maril võimalik sisse pääseda August Wiera näitetrupi etendustele, kui trupp Narvas külalisetendusi andmas käis. Mari on enda kohta öelnud, et pärast neid etendusi oli ta „kadunud inimene“ – ei söönud ega maganud ja õppimine näis ülearusena. Kordas lavalt kuuldud lauseid ja laulis laule. Sellest kogemusest innustununa ostis endale näitemänguraamatuid, õppis osi pähe ja mängis neid üksi. (Möldre 1963, lk 28-29)

Teatritegevust alustas 1908. aastal Narva seltsis "Võitleja"(Haan jt 2000, lk 417, sub Möldre, Mari). Karskusselts kutsus oma asjaarmastajatele näitejuhiks Wiera-teatri silmapaistva koomiku August Puna, pärast mida püüdis Mari tema jutule saada. Pärast pikka Martini palumist õnnestus saada August Puna juurde proovile, pärast mida sai väikese osakese laulumängus „Staabi kornist“, pärast mida sai osa ka Lev Tolstoi näidendis „Pimeduse võimuses“. Sellel ajal kuulusid „Võitleja“ näitetruppi ka Salme Peetson, Albert Üksip, Alfred Sällik, Julius Põder ja Karl Ots. Seal hakati teda hüüdma „Ninnupojaks“ ning Salme Peetsoni ja Alfred Sälliku jaoks jäi ta selleks ka hiljem. (Möldre 1963, lk 30)

Mari eluteel sai saatuslikuks kooli lõpetades matemaatika eksamil ebaõnnestumine, mis tähendas, et see tuli uuesti sooritada, kuid alles järgmisel õppeaastal. Soov kutseliseks näitlejaks saada oli suur ning nii mõtles ta vahepeal õnne katsuda ning saatis Tartusse Karl Menningule oma foto sõnadega: „Soovin astuda „Vanemuise“ näitlejaks. Kui suur on palk?“. Õige pea sai ta lakoonilise vastuse: „Tulge näidake, mida te võite, siis räägime palgast!“. Sellest kirjavahetusest sai alguse Mari teatritee. (Möldre 1963, lk 32)

"Vanemuises" mängis ta aastatel 1909-14, 1916-18 ja 1925 (Haan jt 2000, lk 417, sub Möldre, Mari).

Esimeseks lavastuseks, milles Mari „Vanemuises“ prooviks (see tähendas ilma palgata) kaasa tegi oli Ernst Wildenbruchi „Lõoke“. Prooviperiood Karl Menningu range käe all oli pingeline ja kurnav. Karl Menningu kohta on Mari kirjutanud: „Oma autoriteedi, karmi nõudlikkuse ja distsipliiniga rajas Karl Menning noorele näitlejale nagu kindla aluse terveks eluks. Tema sihiks oli näitleja kui kohusetruu, oma tööd armastav ja mitmekülgselt arenenud inimene.“ Selle kohta, kuidas Karl Menning Marisse suhtus, ütleb ta, et karmi isalikkusega. (Möldre 1963, lk 34-35)

Esietenduse järgsel päeval tahtis Mari küsida Menningult midagi esietenduse kohta, kuid teades, et Menningul polnud kombeks kedagi kiita, küsis hoopis: „Kas mulle määrati palk?“. Menning vastas selle peale heatahtlikult muiates: „Ma tõesti imestan, et juhatus määras teile kakskümmend viis rubla palka kuus!“. Kõrgema kategooria näitlejate palk oli siis kolmkümmend viis rubla kuus. Hiljem sai Mari teada, et Menning oli juhatuse all siiski ennast mõelnud. (Möldre 1963, lk 38-39)

Mari Möldre oli eesti kutselises teatris esimene naine, kes mängis poissi ja seda tegi ta L. Koidula „Säärases mulgis“ Jütsi mängides. Menu oli suur ja Oskar Luts kirjutas esietenduse ööl Mari mängitud Jütsist inspireerituna luuletuse, mille saatis Marile. Hiljem on Mari seda luuletus palju kordi erinevatel üritustel poisi riietuses ette kandnud. (Möldre 1963, lk 58-60)

Mari töötas Karl Menningu käe all viis aasta ja pärast tema lahkumist võttis teatri ohjad enda kätte Ants Simm. Pärast seda lahkus Mari Möldre „Vanemuise“ teatrist ja sõitis Hartiusega Peterburi. (Möldre 1963)

Peterburis hakkas ta 1916. aastal tegutsema Peterburi Eesti Seltsis, kus mängis kaasa mitmes lavastuses (Möldre 1963, lk 98).

Tartusse tagasi tulek 1916. aastal langes kokku ajaga, mil „Vanemuisest“ lahkus 11 näitlejat, kuna Ants Simm ei olnud suuteline Karl Menningu tööd jätkama. Mari ühines lahkuvate näitlejatega ning koos mindi Tallinna, et seltsi „Pandorin“ tiiva all uus teater avada. Läbirääkimised olid juba mõnda aega käinud ning 13. augustil avati uus teater C. Rutoffi näidendiga „Vastu vett“ samades ruumides, kus kümme aastat tagasi oli „Estonia“ alustanud. Kahjuks ei olnud huvi tõsise teatri vastu nii suur, kui loodeti ning teatri ülalpidamiseks vajalik. Nii pidid „Menningu-teatri ideede ja õilsate eesmärkide kandjad“ veenduma, et „tõsine kunst ei toida“. (Möldre 1963, lk 102-105)

1919. aastast töötasid koos abikaasaga „Estonia“ teatris. Kõigepealt tehti kaasa „Sõber Jackis“, mille kohta „Päevalehes“ kirjutati: „Nad mõlemad on välja kujunenud head komöödianäitlejad, tarvilise vilumuse ja andekusega „Estonia“ kokkusulanud näiteseletskonda otse vajalikud.“. Mari osatäitmise (Maria) kohta Charles R. Kennedy „Teenris“ läksid kriitikute arvamused lahku. (Möldre 1963, lk 110-111)

1920. aastal mängis Mari P. Tšaikovski „Jevgeni Oneginis“ Olgat, mis kriitikutele kiita ei saanud. Pigem leiti, et „ooperi stiil“ Marile ei sobi. Tal oli selleks ajaks neli aastat laulmise tunde võtnud, kuid ei saatnud vaatamata oma „Suure ulatusega mahlakale häälele“ lauljana midagi nimetamistväärset korda, oma liiga tugeva närveerimise tõttu enne etteastet. (Möldre 1963, lk 112-113)

„Estonias“ olles elas nii-öelda vanast rasvast ja mängis peamiselt osi, mis olid juba „Vanemuise“ ajast tuttavad. Kuna uute osade ettevalmistamisele eriti aega ei kulunud, luges Mari palju ajalehti ja ajakirju ning hoidis end põnevate päevaprobleemidega kursis. Selle põhjal mis luges, nägi ja kuulis, hakkas kokkupanema Joosep Tootsi vesteid, mida esitas sageli „Estonis“ Valges saalis. Tootsi vested olid tõmbenumbiks ning tema populaarsus aina kasvas ning kippus isegi varjutama Mari loomingut näitlejana. Mari kirjutab oma mälestusteraamatus seigast, mil ta vahetult enne Tootsi etteastet kohtus tänu Paul Pinnale ühe mehega, kes oli just tulnud valitsuse koosolekult ning jutustas Marile koosolekul toimunust. Ministrid, kes pärast koosolekut Valges saalis meelt lahutasid imestasid, kuidas Toots juba pool tundi tagasi lõppenud koosolekul toimunust vesta teab. (Möldre 1963, lk 125)

1921. aastal läks Mari tööle teatrisse, mille poole tema hing rohkem ihkas ehk Draamateatrisse. Esimene osatäitmine Draamateatris P. Appeli „Ants Pilvelõhkuja põrgusõidus“ Minnina võeti hästi vastu. Osatäitmise kohta muusikalises komöödias „Lahkumise reis“ kirjutati „Päevalehes“: „Oma suure hääle, temperamendi ja mänguga viskab ta kõik senised meie ooperiprimadonnad sadulast välja.“. (Möldre 1963, lk 129-130)

Uuesti vanemuislaste ridades olles oli esimeseks lavastuseks, milles osales D.Garricki „Naine, kes tappis“ ning mängis Violetat. Sellele jägnes C. Sternheimi komöödia „Püksid“, milles Mari mängis Luise Masket. Üldiselt mängiti alguses Draamateatrist kaasatoodud repertuaari, kuid võeti kavasse ka uusi tükke nagu C. Sternheimi „Päranduslaegas“ ja K. Söhnherri „Naiskurat“, milles Maril oli nimiosa. „Vanemuises“ esines Mari ka Tootsina. Mari osatäitmisi võeti üldiselt hästi kriitikute poolt vastu, kuid teatrisiseste intriigide tõttu ei uuendatud Mariga lepingut. (Möldre 1963)

August Sunne eestvedamisel pidasid mitmed näitlejad „Vanemuisest“ lahkumise ja ränteatri loomise plaane (Möldre 1963, lk 184). 1927. aasta jaanuaris, mil mitmed näitlejad „Vanemuisega“ lepingu üles ütlesid alustas Lavakunstiühingu Rändteater kõigi raskuste kiuste oma elu (Möldre 1963, lk 187). Rändteater koosnes inimestest, kes pidasid au sees ning õigeks printsiipe, millele ka Karl Menning oli tuginenud. Esimene ringreis algas 19. jaanuaril 1927. Rändteatrit saatis menu. Esimesel ringrisil mängiti täissaalidele ning oma üllatuseks avastati, et maal ja väikelinnades oli suur nõudmine just tõsisema repertuaari järele. Menule ja innule vaatamata oli noor teater majanduslikes raskustes. (Möldre 1963, lk 195-196)

Uus teater sündis Lavakustiühingu Rändteater ja Draamastuudio ühinemisest ning tööd alustati 1. augustil 1928. aastal. Ka saadi uue teatri toetuseks Kultuurkapitalilt abiraha. (Möldre 1963, lk 208) Kuigi anti etendusi Tallinnas, jätkati ka ringreisidel käimist. Suureks õnnestumiseks oli 1929. aastal ilmunud H. Raudsepa „Mikumärdi“ lavale toomine, mida mängiti kokku üle kahesaja korra. (Möldre 1963, lk 216-217)

1930. aastal toodi välja A. Nicholsi „Iiri roos“, millega mindi kohe ringreisil vastupidiselt tavale enne esietendus Tallinnas ära anda ja siis ringreisile minna. Reisi ajal saadi teada, et ka „Estonia“ plaanib „Iiri roosi“ lavale tuua. Tekkis suur ärevus ning otsustati tagasi Tallinnasse pöörduda ning mõni päev enne „Estonia“ esietendust anti enda lavastusega etendus. Draamastuudi „Iiri roos“ võeti publiku ja kriitikute poolt paremini vastu, kui „Estonia“ oma. (Möldre 1963, lk 221)

1931. aastal käidi „Mikumärdiga“ ka Riias ringreisil ning neid võeti väga hästi vastu (Möldre 1963, lk 223).

Küllaltki varakult hakkas Mari mängima vanu eitesid ja prouakesi. Kui rollide ettevalmistusel fantaasiast puudus kätte tuli, käis Mari mööda turgusid hulkumas ja inimesi jälgimas. (Möldre 1963, lk 228)

Draamateatri kümnendal aastapäeval autasustas teatri juhatus Mari ja Rudolfit kuldrinnamärgiga, samal ajal kui ülejäänud said hõbemärgi (Möldre 1963, lk 230).

1935. aastal käis Draamateater „Mikumärdi“ ja A. Kivi „Seitsme vennaga“ ka Soomes ning see oli esimene kord, mil eesti teater terve koosseisuga seda tegi (Möldre 1963, lk 237).

H. Visnapuu „Maa-alustes“ mängis Mari Antsu ning tema õde mängis noor Ly Tarmo, kelle jaoks oli see esimene näitlejasaavutus (Möldre 1963, lk 249).

1937. aastal võeti repertuaari O. Lutsu „Kevade“, milles Mari mängis Joosep Tootsi. Kuigi kaheldi, kas Mari suudab mängida nö päris Tootsi pärast aastatepikkust estraadi-Tootsi kehastamist. Kahtlustel ei olnud siiski alust ning „Kevades“ nägi publik hoopis teistsugust Tootsi, kui olid harjunud nägema. (Möldre 1963, lk 260)

1940. aastal lahkus Mari Draamateatrist (Möldre 1963, lk 290).

Sealt edasi aga tundis Mari jälle rõõmu ning uhkust oma osatäitmiste üle ning kahetses, et M. Gorki „Vassa Železnova“, kus ta mängis sekretär Annat, ei olnud tema esimeseks osatäitmiseks pärast „Estoniasse“ naasmist. Ka Marja Korsunova osatäitmisega M. Gorki „Emas“ jäi ta rahule. (Möldre 1963, lk 295-296)

Sõjaga saabusid ka ebakindlad ajad. Paul Pinna ja Ants Lauter mobiliseeriti reservohvitseridena. Näitlejatele teatati, et nad on linnavalitsuse ametnikud ning saavad sealt palka ja toidukaarte. Teater ise pidi ennast ise ära majandama ning enamasti aeti kuidagi läbi, ilma loominguliste otsinguteta. (Möldre 1963)

1942. aasta maikuus koostas „Estonia“ direktsioon okupatsioonivõimude käsul kokku brigaadi lauljatest, tantsijatest ning näitlejatest. Mari ja Ruut olid nende hulgas ning nad saadeti Pool-Tšehhoslovakkia piiri äärde Heide laagrisse eesti leegionäridele kontserte andma. Teel nägid ja kogesid nad sõjaga kaasnevat koledust. Nad olid ka paljasjalgsete pataljonis ning Mari lubas korraldada nende jaoks korjanduse. Kuuldused sellest rändasi ka Tallinnasse. Suures kitsikuses ja äärmiselt viletsates tingimustes käidi ka lähematel ringreisidel (Möldre 1963, lk 326).

Tootsina vestes kartis Mari oma terava keelega öeldu pärast, kuna rahvas võttis selle marulise aplausiga vastu (Möldre 1963). Okupatsiooni ajal oli Toots võrdlemisi sõnakas, kuid öeldu pärast tuli tal ka sekeldusi. Ühe Tootsi veste peale kutsuti ta ss-majja, kuna teda süüdistati ühe sakslaste „kambamehe“ au haavamises. Seal soovitati tal Tootsi vestetest loobuda.

Pärast pommitamist jäi „Estonia“ teatrihoonest terveks vaid välisuks ja vestibüül, kus hakati koos käima. Hiljem saadi oma käsutusse kino „Gloria“ ruumid, kus koos naasend Ants Lauteri ja Paul Pinnaga alustati jälle tõsist tööd. „Glorias“ avas teater oma uksed 7. novembril 1944 P. Tšaikovski „Jevgeni Oneginiga“. (Möldre 1963, lk 325)

Uus mõõnaaeg saabus siis, kui „Gloriasse“ mahajäänd sõnalavastuse trupp kolis samuti taastatud teatrihoonesse, kus oli juba ees ooper, operett ja ballett. Viimased aga ei olnud eriti rahul asjade sellise käiguga ning oli kuulda nurinat. Mari enda kohta hakkas kõlama arvamusi selle kohta, et tal oleks aeg estraadi peale minna ning see küsimus oli ka Kunstide Valitsusel päevakorral olnud, kuid tänu Kaarel Irdile jäi Mari siiski teatrisse. (Mölder 1963, lk 341)

1950. aastal valmistas Mari Gurmõžškaja rolli A. Ostrovi „Metsas“ ette kui oma hüvastijättu teatrilavaga. Pärast suve selgus, et teda on näitlejate koosseisust välja arvatud. (Mölder 1963, lk 346-348)

Nii tegeles Mari edasi estraadiga ning talle pakuti Filharmooniast võimalust ringreisil osaleda. (Mölder 1963, lk 350)

Pärast vanglast vabanemist sõlmis Mari lepingu Riikliku Filharmooniaga, mille estraadiorkestriga ka ringreisidel käidi. (Mölder 1963, lk 358-359).Filharmoonia trupiga andis Mari sadu kontserte, millest viimane oli 30. mail 1960 (Mölder 1963, lk 367).