Plautus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P robot lisas: uk:Тит Макцій Плавт |
Resümee puudub |
||
43. rida:
[[uk:Тит Макцій Плавт]]
[[zh:普劳图斯]]
Sissejuhatuseks
Plautus on rooma kirjanike seas nii mõneski mõttes üks erilisemaid. Ta on Impeeriumi esimene autor, kelle teoseid meiegi ajani terviklikult säilinud – kakskümmend komöödiat on alles täielikult ning üks fragmentidena. Lisaks on ta tugevamaid ja originaalsemaid tolle ajastu autoreid, kes kohandas kreeka komöödiaid kohalikesse oludesse, muutes vajadusel nii tüki stiili, sisu kui karaktereid ning jättes muutmata ainult tegevuspaiga ja tegelaste nimed – see andis talle võimaluse vaatajale võõraste külade ja inimeste läbi heita nalja vaataja enda eelarvamuste üle. Nii mõnegi näidendi puhul pole päris selge, millisest algallikast nad pärineda võivad, pealegi võib suurem hulk lähtetekste olla jäljetult hävinenud. Plautuse tehtud kohandusi aga on siiani alles ja nii mõnigi seal heidetav nali pidavat olema aktuaalne ning tabav nüüdki.
1. Nimest, elust ja oludest
“Nomen est omen – Nimi on ettetähendus”
Plautus
Mees, keda maailm teab Titus Maccius Plautuse nime all, sündis umbes 250. aasta paiku e Kr suhteliselt kitsastes oludes Sarsina külas Umbria piirkonnas Kesk-Itaalias. Tema eluloost on üpris vähe teada – peale mõne üksiku fakti ja oletuse haigutab ajalookirjutajate saavutuste seas selle mehe elu kohta õnnetu tühimik. Kuuldavasti aga olevat ta üpris noorelt Umbriast Rooma rännanud ja seal rändteatrites abitöölisena leiba teeninud – polnud ju enne I saj Roomas teatriehitisi, seega oli igaks etenduseks vaja kokku panna puust lavakonstruktsioon näitlejatele ja pingiread publikule. Vahepeal olevat ta ka ise näitlejana etendustest osa võtnud, siis hoopis veskipoisina leivakõrvast muretsenud, teater aga jäi tema südamesse ka siis – ning tolle “veskiperioodi” lõpuks oli tal meile tundmatule lavastajale ette näidata kolm komöödiastsenaariumit, mille too ära ostis – ning sellest saigi alguse Plautuse kirjanikukarjäär. Kas ta ise oma tükkides osales või neid lavastas, jääb teadmata.
Üpris segased on ka asjaolud tema nime osas– plautus tähendab maakeeli lampjalga, seepärast keeldutakse tihti uskumast, et see oli ta pärisnimi, ja panustatakse Titus Macciuse tõelisusele, arvates, et Lampjalgne oli suure kirjaniku hüüdnimeks. Samas kutsuti tol ajal mõningaid näitlejaid, kes etenduse ajal paljajalu olid, samuti lampjalgseteks, planipes’teks – seega võiks ju eeldada seost Plautuse oletatava näitlejatee ning uue ameti vahel, mille olemasolu Plautus oma veidra nimega ehk rõhutada soovis. Kummaline on ka asjaolu, et vahel, mõne etenduse proloogis, nimetas Plautus end Macciuse asemel Maccuseks, mis aga on atellaanide rumala ja tobeda tüüptegelaskuju, vahel ka klouni nimetus – nii võib Plautuse nime taga näha õige mitut vihjet tema ajastu teatrile, kuid kas äkki oli tegemist siiski tema tõelise nimega või oli see võetud poolnaljatamisi ametialastel eesmärkidel, jääb selgusetuks.
Plautus suri 184. aastal e Kr.
2. Näidenditest
2.1 Eeskujudest ja põhijoontest
Titus Maccius Plautus oli suhteliselt viljakas kirjanik, mõnda aega usuti koguni, et ta kirjutas ligikaudu 130 komöödiat, kuid I sajandil tegutsenud rooma kirjandusteadlase Varro andmetel on suurem hulk neist talle hiljem omistatud ning ainult kahekümne ühe näidendi puhul võib kindlalt väita, et nood Plautuse pärandisse kuuluvad.
Plautuse loomingulisteks eeskujudeks peetakse uus-atika komöödia suurmeistreid Menandrost, Philemoni, Alexist, Diphilost ja Demophilost, nii mõnegi näidendi proloogis osutab ta kreeka originaali(de)le ise. Kõneainet on pakkunud küsimus, kuidas need kreeka näidendid Plautuseni jõuavad – kas tulevad nood esitusele Dionysuse pidustuste raames või käib ta ise neid Lõuna-Itaalias paiknevates kreeka linnades kaemas, ning kui, siis miks pole nendest käikudest alles mingeid jälgi. Võib-olla muretsevad Plautuse näitlejad talle ise originaaltekste, mida töödelda saaks. Sel juhul aga tekib küsimus, kas Plautus temani jõudnud tekstidega üldse rahul on – oleks ennatlik eeldada, et nood alati ta eesmärkidega ühtivad – võib-olla leiavad need kasutust vaid seetõttu, et midagi paremat hetkel saadaval ei ole.
Plautuse näidendid loetakse mantlikomöödiate ehk palliaatade hulka – need on kreeka-ainelised komöödia rooma töötluses, täpsemalt harrastab ta aga nn vanemat palliaatat, mida iseloomustab mitme kreeka originaali kokkupõimimine, kui talle järgnevad kirjanikud kasutavad pigem üht konkreetset eeskuju näidendite loomisel. Nagu eelpool juba mainiti, võtab Plautus originaalilt üle temaatika ja olustiku, kajastades kreeka elanikkonna keskkihi igapäevaelu. Ning ehkki Titus Macciuse komöödiate tegevus toimub alati mõnes kreeka linnas ja osalised kannavad kreeka nimesid – Artotrogus, Pyrgopolinices, Menaechmus jpt - ning esinevad kreeka riietuses, lisab autor võõrasse miljöösse Rooma olustikule iseloomulikke seiku ja selliseid stseene, mida originaalis leiduda ei võinud. Ja nõnda, võõrast konteksti kasutades, saab ta lavale tuua rooma elunähtusi, kujutada eri klasside elu- ja meelelaadi, naeruvääristada liigkasuvõtjaid, saamahimu, rahaabielusid ja muid rooma ühiskonna valupunkte-kitsaskohti – on ju palju hõlpsam püsida võõra keskkonna pinnal, nalja heita võõraste vanameeste ja kiidukukkede üle, kui päris otse publikule tema saamatust või saamahimu süüks panna. Pealegi poleks Roomas iialgi lubatud Impeeriumi kodaniku pilkamine laval. Säärase kaude-ütlemisega koos kasutab Plautus oma näidendites kindlat šablooni ja tegelaskonda, tema draamateostes on esindatud hooplevad sõdurid, parasiidid, kupeldajad, kergemeelsed armunud noorukid oma võistlejatega, kõiksugused ämmad, karsked noored neiud, ahned või, vastupidi, üllad ja targad vanamehed, armukesed, hetäärid. Kõige aktiivsem ja üksikasjalikumalt väljaarendatud isiksuseks on ori, kes enamasti troonib ka peakangelase kohal – ta on väle, kaval, asjalik ja paras kelm, ning suudab vajadusel oma peremeest ninapidi vedada või üle trumbata. Suhted ja motiivid, mis nimetatud tegelastest ja nende positsioonidest tulenevad, on meilegi vististi üpris hõlpsalt etteaimatavad. Kuid Plautuse näidendite võlu peitub hoopis muus – tema ilmekas keelemeisterlikkuses ja canticas, ta erakordseid võimeid märgati juba ta enda eluajal.
2.2 Keelest ja konkreetsetest teostest
“Kui muusad tahaksid rääkida ladina keeles, siis kõneleksid nad Plautuse keelt.”
Aelius Stilo
Plautuse näidendeid mängiti heal meelel sajandeid – looming oli populaarne, austatud ja armastatud kogu antiikaja jooksul. Põhjuseid võiks leida mitmeid, tähtsaim neist vast see, et koomikavahenditest on suur kirjanik olulisimaks pidanud sõnakoomikat – ning valdab seda suurepäraselt, keelekasutus on huvitav, tekst ilmekas, voolav, mitmekülgne, veidi jantliku iseloomuga. Plautus loob rabavaid sõnamänge, antiteese ja hüperboole, sõimu- ja hellitussõnad “kujunevad lausa karnevaliks oma lustlikes kuhjumistes” .
Sõnad on Plautuse rõõmuallikaks, ta kasutab rikast kõnekeelset sõnavara, mis on väga lähedane rahvakeelele ning oma lihtsuse tõttu teatrikülastajale hästi mõistetav. Kõneldes elavat argipäevakeelt, parodeerivad ta tegelased meelsasti ka kõrget luulestiili ja pidulikku kõned, samuti põimub nende dialoogidesse mõne kuulsa žargooni väljendeid Kui mõnd olukorda või inimest piisavalt hästi iseloomustavat sõna ei ole, sulatab Titus Maccius olemasolevad kokku uueks väljendiks, sedasama kasutab ta ka nimede loomisel – kangelasi hüütakse vägagi mitmetähenduslike kreekakeelsete nimedega Suuremas jaos pleebsist koosnev publikum aga pole tolleks ajaks nõnda arenenud kui kaasaegsed kreeklased – seepärast peab Plautus kõiki oma mõtteid vähemasti kaks korda väljendama ja etenduse sissejuhatuses toimumahakkava põhielemente lühidalt tutvustada. Plautuse põhimõtteks võiks lugeda hüüdlauset „Ära lase vaatajal igavust tunda!“ – nii loob ta uut sorti populaarse draama, mis suudab edukalt lahutada erineva maitsega inimeste meelt, sest mitmekülgsus on, teadagi, ilmselge vahend saavutamaks ja hoidmaks igasuguse publiku tähelepanu.
Kuid mitmekülgsus on kreeka hilisema draamakunsti „maha jätnud“, koos muusika ning koori kadumisega on hajunud ka etenduste hurm ja võlu. Seetõttu võtab Plautus pea kõik vanad elemendid uuesti kasutusse (jättes välja ainult koori), ta taastab varjusurmas olnud ambivalentsi, suurendab trohheiliste ja jambiliste stseenide arvu. Kui dialoogides kasutab Plautus enamasti jambilisi ja trohheilisi rütme ning värsimõõduks on jambiline senaar ja trohheiline katalektiline oktanaar , mis annavad õigupoolest võimaluse üpris suurteks variatsioonideks, siis dialoogide vahele paigutab Titus Maccius hulgaliselt retsitatiive ja kreeklastele tundmatuid sooloaariaid (võib leida mõningaid sarnasusi Euripidese monoodiatega, mõnel pool arvatakse koguni, et viimased on Plautuse aariate eeskujuks olnud), muusikalisi vahepalu, mis, erinevalt värssidest, on väga mitmesugustes ja õigegi keerulistes meetriumites. Plautus kasutab anapesti, bakheust, kreetikust jpt ning hulgaliselt alliteratsioone ja assonantse . Sooloaariaid on koguni nõnda palju, et säärast komöödiat võiks võrrelda nüüdisaja operetiga, erinevuseks vaid see, et Plautuse tekstides on sõnal ning selle poolt kantaval tähendusel võrreldes ooperi või operetiga märksa suurem roll. Neid monoodialaadseid vahepalu nimetatakse kantikumideks ning nende sisusse mahub hõlpsasti armuavaldus ja serenaad, armunud noormehe meelehärm ja petetud naise kaebelaul, abielustseen ja orjade nääklus, ärritus ja kohkumus, meeleheide ja rõõmupuhang, üksinduspiin ja joomapeo uljus. Mõnikord on kantikum iseseisev tervik, vahelepaigutatud aaria, mis tegevust edasi ei vii, ta võib sisaldada ka filosoofilist elementi, arutlusi ja manitsusi. Ning see on Plautuse näidendite üks põhilisi eripärasid, masspublikumile pakub kantikum meelelahutust kui lõbus ja teksti mitmekesistav vahepala, võrreldav ehk muusikaliga, siis pisut kultuursemale kuulajale jääb kõrva kantikumide filosoofiline tahk või siis hoopis rütmimuutustega kaasnevad tunde- ja teemamuutused. Nii on Plautuse perekonna- ja karakterkomöödiad, intriigikomöödiad ja travestiad tuntud ja tunnustatud eri rahvakihtide seas.
Kakskümmend üks säilinud ning Varro sõnade järgi ka autentset komöödiat on järgmised: „Amphitruo“ (müüdi travestia), „Asinaria“ („Eeslikomöödia“), „Aulularia“ („Kullapott“), „Bacchides“ („Õed Bacchised“), „Captivi“ („Sõjavangid“), „Casina“, „Cistellaria“ („Laekakomöödia“), „Curculio“ („Viljauss“), „Epidicus“, „Menaechmi“ („Menaechmused“), „Mercator“ („Kaupmees“), „Miles Gloriosus“ (Hooplev sõdur), „Mostellaria“ („Viirastuskomöödia“), „Persa“ („Pärslane“), „Poenulus“ („Puunlane“), „Pseudolus“, „Rudens“ („Laevaköis“), „Stichus“, „Trinummus“ („Kolm münti“), „Truculentus“ („Jõhkard“), „Vidularia“ („Kohvrikomöödia“). Nüüd aga mõnest tuntumast näidendist lähemalt:
„Aulularia“ („Kullapott“) - kõneleb muidu ausast vanamehest Eucliost, kes, leides koldetuha alt poti kuldrahaga, muutub ihnsaks ning hakkab kõigis inimestes potentsiaalset varast ja riisujat nägema. Näidendis leiavad aset jagelemised Euclio tütre, naabri, tema vennapoja ning tolle kavala orjaga, lõppeb aga sellega, et kullapotist alguse saanud ahnus möödub kui psühhoos ning Eucliose tütar ja tolle abikaas pärivad poti koos kullaga.
„Captivi“ („Sõjavangid“) on Plautuse teistest teostest mõnevõrra erinev, selle näidendi proloogis ütleb ta ka ise „Selles komöödias pole rõvedaid värsse , sõnamurdlikku kupeldajat, salakavalat liiderlikku naist ega hooplevat sõdurit.“ Nimelt puudub selles näidendis armastusteema, kõneldakse hoopis sõprusest, isatunnetest, eneseohverdusest ja muust üllast. Peategelaseks on Hegio, rikas vanamees, kellelt on kunagi röövitud üks poegadest, teine aga on langenud sõjavangi. Et vanemat poega tagasi saada, ostab ta kokku sõjavange ning loodab mõne neist poja vastu vahetada. Ühe sõjavangi ori aga osutub pärast mõningaid seiklusi tema enese ammuröövitud pojaks, ka teine poeg naaseb tänu sõjavangile varsti koju.
Nii „Menaechmi“ („Menaechmused“) kui „Bacchides“ („Õed Bacchised“) kõnelevad äpardusest ja juhtumistest, mis võivad osaks saada kaksikutele. „Menaechmustes“ on kaduma läinud üks kahest kaksikvennast ning teisele on pandud tema nimi – nii kannavad mõlemad sama nime, mida näidendi pealkirigi. See teine vend rändab mööda ilma ning otsib kadunud vennaraasu taga – ning näidendi tegevus leiab aset päeval, mil ta on jõudnud linna, kus ta nimekaimust veli aastaid elanud on. Näidend ongi üles ehitatud kahe venna äärmisele sarnasusele, tegevusse sekkuvad hetäär ja ablas parasiit, ori, kokk ja arst, riiakas naine ja äi – ning lugu lõppeb kahe venna kohtumise ja rõõmsa kojunaasmisega. „Õdede Bacchiste“ peategelasteks on kaks õde, kellest üks põgeneb sõjaväekapteniga, teisesse armub aga tema enda õe kunagise peiu parim sõber. Nii arvab too kunagine peigmees, et sõber, kellele ta oli ülesandeks jätnud kadunud mõrsja üles otsida, on pruut Bacchise hoopiski üle löönud – on ju õed nii välimuse kui nime poolest sarnased. Ka käesolev lugu lõppeb kahe õe taaskohtumise ning asjaolude selginemisega.
„Miles Gloriosus“ („Hooplev sõdur“): selle näidendi peategelaseks on Pyrgopolinices, kelle nime võiks eesti keelde ümber panna kui Linnakantside võitja – tegemist on upsaka ja rumala väepealikuga, kellele on külje alla pugenud nii mõnigi parasiit. Kupeldaja kaudu ning pettuse teel on Võitja saanud enda võimusesse ühe Philocomasiumi-nimelise neiu. Philocomasiumi ateenlasest armsam Plieusicles kolib Pyrgopolinicesi kõrvalmajja, et ühendada salakäigu abil omavahel kaks elamut ning veeta koos oma neiuga aega. Siingi näidendis kasutab Plautus teisiku motiivi kui arusaamatuste tekitajat – nimelt levitab armunud noormees kuuldust, et temaga koos elab majas Philocomasumi õde, kes Võitja naisega sarnane on, nii juhitakse Philocomasumit valvama pandud orja tähelepanu kõrvale neiu visiitidest naabermajja. Et armsamat vabastada, saadab Plieusicles hetääride kaudu Pyrgopolinicesele teate, et üks noor naabrinaine on upsakasse väepealikusse meeletult armunud ning valmis temaga abiellumise nimel oma vanast ja igavast mehest lahutama. Edev väepealik suundubki uhkelt „armunud naabrinaist“ külastama, too aga osutub vanapoisiks ning peksab (sõna otseses mõttes) pealikult välja lubaduse hakata ausaks ilmakodanikuks.
2.3 Mõjust
Plautuse järel ilmub komöödiakirjutajate areenile Terentius, kunagine ori ja tulevane kõrgelennuline kirjanik, kel mõjutusi nii Kreekast kui ametivennalt Plautuselt. Ning Rooma austab neid mõlemat. Ajapikku vajuvad aga nii ühe kui teise tööd ajaloo hämaratesse käikudesse ning jäävad sinna kuni viieteistkümnenda sajandini – Terentius avastatakse veidi varem, Plautus pisut hiljem. Leitakse üles vahepeal kadunud olnud Plautuse 12 teost ning sellest sündmusest saabki alguse Plautuse uus võidukäik - eriti on mõjutusi tunda kuueteistkümnenda-seitsmeteistkümnenda sajandi inglise kirjanike seas. Nicholas Udall, keda peetakse esimese inglise komöödia loojaks, kasutab oma kuulsas „Ralph Roister Doisteris“ alustekstidena nii Plautuse „Miles Grosiust“ kui tema ametivenna Terentiuse „Eunuchust“, asetades tegevuse Inglismaa ühiskonda ümber. Shakespeare' „Eksituste komöödia“ on kahe Plautuse komöödia – „Menaechmi“ („Menaechmused“) ja „Amphitruo“ - mõjutustega, kusjuures tegevuspaigaks on Shakespeare jätnud Kreeka. Plautust aga ei austata kõikjal – näiteks Prantsusmaal peetakse teda pikka aega pisut liiga vulgaarseks, kuid näidendite võlud avastab juba Moliere, kes kasutab „Aululariat“ („Kullapott“) alusena oma komöödias „Ihnur“. Seesama näidend on mõjutanud ka Gogoli ja Puškini teostes tegutseva ihnuse tüüpkuju loomist. Plautuse näidendite mõjud on tuntavad nii Ariosto, Lope de Vega ja Calderoni kui ka Gryphiuse, Goldoni, Lessingi ja Holbergi loomingus ning seega võiks koguni väita, et läbi nende nimetatud suurkujude on ta mõjutanud kogu Lääne kirjandust üleüldse.
Muuseas, „Homo homini lupus est“ ehk „Inimene on inimesele hunt“ on mõttetera, mis omistatud just käesoleva referaadi kangelasele.
Kasutatud kirjandus
– Kleis, Richard 1980. Antiikkirjanduse ajalugu. Tallinn: Valgus.
– Riley, Henry Thomas. T. Maccius Plautus, Bacchides, or The Twin Sisters. http://www.chlt.org/cgi-bin/ptext?lookup=Pl.+Bac.+
– Sandbach, F.H 1977. Ancient Culture and Society: The Comic Theatre of Greece and Rome. London: Chatto & Windus
– Moonstruck Drama s.d.Titus Maccius Plautus.
http://www.imagi-nation.com/moonstruck/clsc21.html
– Torpats jt 1964. Kreeka kirjanduse antoloogia. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus
– Virtuaalne võõrsõnastik. http://ee.www.ee/VS
| |||