Ohverdamine: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
TXiKiBoT (arutelu | kaastöö)
P robot lisas: cv:Чӳклев
2. rida:
 
== Eesti rahvausund ==
Eestis oli väga tähtis oli ohverdamine [[majavaim]]ule, muidu muutus tema heameelsed teod hoopis vastupidiseks ning perele negatiivseks. Ohverdamine leidis alati aset pühade paikade juures. Tavalisemad ohvrianded olid erinevad [[toiduained]], näiteks putru, [[leib]]a, [[piim]]a, [[või]]d, [[õlu]]t jm. On aga teada, et vahest kasutati ka vereohvreid, kui majavaimule tapeti mõni väiksem loom ([[kukk]], [[kana]]). Sageli olid ohvrianded esik- ehk uudseohvrid. Kombeks oli nimelt, et [[talupoeg]] alati andis talu kaitsvale üleloomulikule olevusele esimese "uudseosa" igast karja- või põllusaagist. Seda tänuks hea saagi eest ning ühtlasi sooviga edaspidiseks taluõnneks igas toimingus. Uudseosa ohverdamine oli ka tavaline teiste [[haldjas|haldjate]]/vaimude suhtes.
 
[[Veejumal]] lubab ohvriannetaga inimestel suuri kalu püüda, päästab neid [[torm]]idest ega kisu nende püügiriistu katki. [[Peipsi järv|Peipsi]] ja [[Pihkva järv]]e ühtumiskohast on teada üks huvitav ning ülejäänud Eestist erinev ohver, nimelt hobuseohver. [[Hobune|Hobuse]] ohverdamine toimus nii, et tema kaela pandi kaks vana [[veskikivi]], viidi teda järve keskele ning visati sisse. Kui kunagi juhtus, et hobune ära ei uppunud, oli see näide, et veejumal ei võtnud ohvrit vastu. Kui hobune ära uppus, oli see aga näide, et veejumal ohvri vastu võttis, ning lubas rahvale kalaõnne.