|
==Elulood==
'''Johannes-Georg Parikas''' sündis 30. oktoobril 1880. aastal [[Järvamaa]]l [[Roosna-Alliku mõis]]a veskirentniku Peeter Parikase ja tema naise Mari pojana. Parika perekonnanimi saadi [[1779]]. aastal samanimelise järve, küla, raba ja talu nime järgi. Johannes alustas [[1883]]. aastal õppimist alguses [[Laeva]] külakoolis, pärast seda [[Pilistvere]] kihelkonnakoolis, [[Viljandi]] linnakoolis ja Borman-Heine eragümnaasiumis, mille lõpetas [[1899]]. aastal. Kooli lõpetamise järel töötas ta vanemate soovil rentniku-praktikandina [[Lustivere]]s, [[Vastseliina]]s ja [[Sõmerpalu]] mõisates. 20 aastaselt hakkas Johannes huvituma [[fotograafia]]st, mis lühikese ajaga tema [[hobi]]ks sai. Peale fotograafia meeldis talle ka [[jalgrattasõit]], mille eest ta ka medaleid teenis.<ref name="Viide1" group=>Ülle Lillak.''Fotograafid Parikased nende elu ja looming 1910-1940''. Diplomitöö. Tartu 1989 </ref>
'''Peeter Parikas''' sündis [[16. aprill]]il [[1889]]. aastal Pilistvere vallas [[Kahala]] kihelkonnas. Õppis alguses [[Põltsamaa]]l Pucki erakoolis, hiljem [[Eesti Aleksandrikool]]is.
[[1904]] oli Parikaste jaoks sündmusterikas aasta. Suri pereisa ja Johannese hooleks jäi noorema venna ja ema eest hoolitesemine. Samal aastal haigestus vend Peeter kopsutõppe, pidi õpingud pooleli jätma ja talle tehti [[operatsioon]]. 1904. aastasse jääb ka esimese Johannese tehtud pildi „Vastseliina lossi varemed“ ilmumine saksakeelses aastaraamatus „[[Heimatstimme]]“. Edaspidi hakkasid tema pildid ilmuma ka teistes väljaannetes, nt [[Postimees]], [[Päevaleht]], [[Tallinna Teataja]].<ref name="Viide1" group=>Ülle Lillak.''Fotograafid Parikased nende elu ja looming 1910-1940''. Diplomitöö. Tartu 1989 </ref> [[1906]]-[[1910]] elasid Parikased Põltsamaal. Johannes töötas Põltsamaal veskirentnikuna ja tegeles töö kõrvalt ka fotograafiaga. Peeter veetis aastad 1905-1909 [[Tallinn]]as, kus ta täiendas oma fotoalaseid oskusi tollel ajal kuulsa fotomeistri [[Alex Jurich]]i ateljees. Peetrit seob Jurichiga veel viimase poolt loodud esimene kutseliste fotograafide ühing „Päevapildikunsti Ettevõtjate Ühisus Eestis“, mille etteotsa Peeter asus, kui [[organisatsioon]] oli hääbumisohus. <ref name="Viide1" group=>Ülle Lillak.''Fotograafid Parikased nende elu ja looming 1910-1940''. Diplomitöö. Tartu 1989 </ref> [[1909]]. aastal oli perel kogutud piisavalt raha, et Peeter sai minna [[Saksamaa]]le, kus ta õppis [[Berliin]]i linna fotograafia kutsekoolis (Stadtische Fachschule für Photographen), seejärel Lette ühingu fotograafia õppeasutuses (Photographe Lehranstaltdes Lette Bereins).<ref name="Viide2"group=>Ülle Lillak.[http://www.sirp.ee/archive/2000/24.11.00/Film/film1-1.html Ülle Lillak, Foto Parikas- Georg-Johannese ja Peetri lugu]. Sirp, 24.11.2000</ref> Ta töötas ka [[keisrikoda|keisrikoja]] fotograafi [[Erwin Raupp]]´i (1863-1931) ateljees assistendina. Pärast Berliini läks Peeter [[München]]isse, kus osales meistrikursusel (Lehr- und Versuchenanstalt für Photographie, Chemigraphie, Lichtdruck und Gravüre zu München), mille läbimise järel reisis Peeter ringi ja tutvus erinevate Saksa ja [[Austria]] fotograafide töömeetoditega. Ta täiendas oma teadmisi selliste meeste ateljeedes nagu Rudolf Dührkoop ja Nicola Pescheid Berliinist, Hermann Clemens Kosel Viinist, Erfurt Dresdenist. <ref name="Viide1" group=>Ülle Lillak.''Fotograafid Parikased nende elu ja looming 1910-1940''. Diplomitöö. Tartu 1989 </ref> [[1910]] tuli Peeter koju ja nad kolisid vennaga Tallinna, kus avasid fotoäri. [[1920]] abiellus Johannes jõukast perest pärit Lilli Kõrviga. Perekond Kõrv-Parikas pidas enda juures palju seltskondlikke koosviibimisi, millest on säilinud ka [[pilt]]e. [[1930]]. aastal [[abielu|abiellus]] Peeter Marje Niilusega, kolm aastat hiljem sündis peresse tütar. Vendade vahel oli palju lahkhelisid, mis tekkisid peale Peetri naasmist [[Euroopa]]st. Fotograafidena töötasid vennad koos [[1944]]. aastani, siis emigreerus Peeter Johannesele midagi ütlemata perega [[Rootsi]]. Johannes-Georg Parikas suri 30. oktoobril 1958 ja ta maeti [[Rahumäe kalmistu]]le, kuhu [[1962]] maeti ka tema abikaasa Lilli. Peeter Parikas suri 6. juulil 1972 Rootsis [[Saltsjöbaden]]is. <ref name="Viide3" group=>Kaljula Teder.''Eesti fotograafia teerajajaid''. Eesti Raamat. Tallinn 1972 </ref>
==Õpikud==
1911. aastal andsid vennad parikased välja oma esimese [[teos]]e „Fotograafia õpperaamat“. 204- leheküljelise [[õpik]]u peamine põhiskeemi ja sisu [[autor]] oli vanem vend Johannes, kes lisaks oma teadmistele fotograafiast uuris varem nii [[eesti keel|eesti]], [[vene keel|vene]] kui [[saksa keel]]es väljaantud õpikuid. Peeter lisas omalt poolt juurde Euroopas õpitud teadmisi. Õpik oli väga menukas, sai Tallinnas toimunud fotonäitusel hõbeauraha ja sellest anti välja neli [[trükk]]i, millest viimane ilmus [[1936]]. aastal juba 320 - leheküljelisena. Õpiku sisus on juttu fotgraafia ajaloost ja arengust, fotoaparaatide ja lisatarvikute ülesehitusest ja erinevatest pildistamistingimustest Pakutakse hulgaliselt [[lahus]]te [[retsept]]e ja tutvustatakse pildi [[restuareerimine|restaureerimist]]. Eraldi räägitakse tol ajal uuest võttest, [[värvifoto]]st, ja antakse ülevaade portree-, arhitektuuri- ja looduspiltide [[kompositsioon]]idest. Lisas on [[reklaam]]id ja teksti [[illustreerimine |illustreerimiseks]] kasutati umbes 100 fotot. Parikased andsid [[1924]]. aastal välja ka uue teose „Väike fotoamatöör“, millest ilmus kolm trükki, neist vimane [[1937]]. aastal. [[1929]]. aastal koostasid nad ka mahukama raamatu „Fotoamatöör“, millest omakorda ilmus kolm trükki, viimane 1937. Nendele teostele lisaks ilmus [[1931]]. aastal raamat „1-he tunniga fotograaf“, mille teine trükk ilmus 1937. aastal. <ref name="Viide1" group=>Ülle Lillak.''Fotograafid Parikased nende elu ja looming 1910-1940''. Diplomitöö. Tartu 1989 </ref>
|
