Nikaia I kirikukogu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P robot lisas: ka:ნიკეის პირველი საეკლესიო კრება |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Esimene Nikaia kirikukogu''' peeti [[Nikaia]]s, tänapäeva [[Türgi]] aladel, [[20. mai]]{{lisa viide}} kuni [[25. juuli]]l [[325]]. Selle kutsus kokku Rooma keiser [[Constantinus I]] 325. aastal. Tegemist oli esimese oikumeenilise, kõiki kristlikke piiskoppe ühendava konverentsiga. I Nikaia kirikukogu on tähtsaim [[kontsiil]] kirikuajaloos, selle tulemusena moodustati esimene ühtne kristlik doktriin, [[Nikaia usutunnistus]], millele põhinevad ka hilisemate kirikukogude otsused.
Kontsiil kutsuti kokku, et lahendada Aleksandria kirikus tekkinud erimeelsusi [[Jeesus]]e olemuse kohta ja tema suhte kohta Jumal-Isaga. Sooviti otsustada, kas Jeesusel on sama olemus/substants (''ousia'') kui Jumal-Isal või sarnane. Aleksandria Alexander ja [[Athanasios]] väitsid, et Jeesus ja Jumal on oma olemuselt üks ([[monofüsiitlus]]). Nende vastane oli populaarne piiskop [[Areios]], kes väitis, et Jeesus ei ole Jumalaga üks, vaid lihtsalt ''sarnase'' olemusega. Kirikukogu hääletas üksmeelselt Ariuse vastu (vaid kaks olid poolt) ning pooldas Athanasiuse ja Aleksandria Alexanderi seisukohta. Hääletamine ei olnud õiglane, paljudel Areiose pooldajatel takistati kirikukogule jõudmist, tohutu tähtis oli ka keisri enese isiklik arvamus, kes kontsiilil samuti viibis. Constantinus andis selgelt mõista, et ei suhtu soosivalt Areiose pooldajatesse, seetõttu juba pelgalt Constantinuse soosingu võitmiseks paljud hääletasid Areiose vastu. Areiose pooldajaid siiski kirikukogu otsusega vaikima panna ei suudetud, [[arianism|ariaanide]] ketserlik liikumine oli väga elujõuline ning võimas läbi terve esimese aastatuhande.
Teine asi, mida Nikaia kirikukogul arutati, oli [[ülestõusmispühad]]e (paasapühad) kuupäeva kindlaks määramine. Tegemist oli tähtsaima pühaga kristlikus kalendris ning [[4. sajand]]il valitsesid suured erimeelsused pühade toimumise aja kohta kõikjal [[impeerium]]is. Kirikukogu otsustas, et Jeesuse ülestõusmist tuleb tähistada esimesel pühapäeval pärast esimest täiskuuööd, mis järgneb [[kevadine pööripäev|kevadisele pööripäevale]]. See langes teisele kuupäevale kui juutide paasapühad, mis oligi eesmärk
Ajalooliselt on I Nikaia kirikukogu äärmiselt tähtis, see on esimene üritus jõuda konsensusele kirikus läbi üleüldise arutelu, kus on kohal kõik kristlaste esindajad. Teoloogiliselt oli see äärmiselt tähtis, kuna alustati kristoloogia väljatöötamisega ning pandi paika usutunnistus, mis oli normatiivne kristlastele sellest ajast alates, ka kõik järgnevad kirikukogud on sellega kooskõlas. Nikaia kirikukoguga sai alguse ka riigi ja kiriku lähenemine – Constantinus I allutas sellega tegelikult kiriku keisririigile. Kirik oli organiseeritud ja struktureeritud ametlikult ja riiklikult, ning kooskõlastatud keisriga. Constantinus I ise viibis kõikidel koosolekutel kohal ning osales aktiivselt diskussioonides. Nikaia kirikukogu lõplikud otsused olid seetõttu kooskõlastatud ka keisri soovidega.
| |||