Loogilised uurimused: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
79. rida:
====§ 7. Jätk. Põhjenduste kolm kõige tähtsamat eripära====
 
Põhjenduste esimene oluline eripära seisneb selles, et nad on kindla struktuuriga ning nõudlikud lähtekohtade valikul.
 
Teine eripära on see, et põhjendused on korrastatud ühtsetesse [[järeldusvorm]]idesse. "Järeldusvorm esindab klassimõistet, mille alla langeb lõputu hulk lausete seoseid, millel on temas selge kuju võtnud konstitutsioon. Ühtlasi on aga olemas aprioorne seadus, et iga väidetav põhjendus, mis käib selle järeldusvormi kohaselt, on ka tõesti õige, kui ta üldse lähtub õigetest eeldustest." Ja see kehtib üldiselt.
 
Kolmandaks, kõik järeldusvormid laienevad kõigile tunnetusvaldkondadele.
 
====§ 8 Nende eripärade vahekord teaduse ja teadusfilosoofia võimalikkusega====
 
Need põhjenduste eripärad on ilmses vahekorras teaduse ja teadusfilosoofia võimalikkusega.
 
Kui põhjendustel poleks vormi, mis on tüüpiline tervele järelduste klassile, ning see vorm ei tagaks kogu selle järelduste klassi õigsust, siis poleks ka teadust. Siis ei oleks tõestusi uuruda mõtet. "Rikas fantaasia, mahukas mälu, pingsa tähelepanu võime jms on ilusad asjad, kuid intellektuaalse tähenduse omandavad nad ainult mõtleval olendil, kelle põhjendamine ja leiutamine on seaduspäraste vprmide all." Psüühikasüsteemis ei ole assotsiatiivselt ja reproduktiivselt tegevad mitte ainult elemendid, vaid ka siduvad vormid. Nii nagu teatud eeldused viivad eriti kergesti lõppjäreldusele, sest varem on meil õnnestunud sama vormiga järeldused, võib ka tõestatava lause vorm meenutada teatud põhjendusvorme. Tegu võib olla ka latentse meenutusega, teadvustamata erutusega [[Benno Erdmann]]i mõttes, igal juhul aitab see tõestuste õnnestumisele kaasa. Konkreetsetes valdkondades juurduvad nende valdkondade spetsiifilised põhjendusviisid. Nendega on seotud teadusliku taktitunde, ettenägeva intuitsiooni ja ennustamise iseärad. Need tulevad valdkonna elementide üldisest loomusest. Nii et igasugune kontrollimine, leiutamine ja avastamine põhineb vormi seaduspärasustel.
 
Nii nagu reguleeritud vorm võimaldab teadusi, nõnda võimaldab vormi sõltumatus teadmisvaldkonnast teadusfilosoofiat. Muidu oleks igal teadusel ise loogika. On tarvis nii teadusgilosoofilisi uurimusi igasuguse teaduse kohta kui ka spetsiaalseid uurimusi üksikute teaduste teooria ja meetodi iseära kohta.
 
Põhjenduste kolm eripära peaksid valgust heitma ka loogikale kui teadusfilosoofiale.
 
====§ 9 Metoodilised menetlusviisid teadustes [on] osalt põhjendused, osalt põhjenduste abivahendid====
 
Põhjendused ei ammenda metoodilise menetluse mõistet. Kõik teaduslikud meetodid, millel enesel ei ole tegelike põhjenduste iseloomu, on kas põhjenduste mõtlemisökonoomilised lühendid ja aseained, mis ajavad küll põhjenduste asja ära, kuid ei sisalda nende ilmset mõttesisu, või siis üksnes abivahendid tulevaste põhjenduste ettevalmistamiseks, hõlbustamiseks, kindlustamiseks või võimaldamiseks.
 
Näiteks on põhjenduste kindlustamise üks tähtis eelnõue, et mõtteid väljendatakse hästi eristatavate ja ühemõtteliste märkide abil. [[Keel (keeleteadus)|Keel]] on küll mõtete väljendamiseks laialt rakendatav, rangeks uurimiseks väga ebatäiuslik abivahend. [[Kahemõttelisus]]ed kahjustavad järelduste usaldatavust. Ettevaatlik uurija peab [[termin]]id defineerima. [[Nominaaldefinitsioon]] on abivahend järelduste kindlustamiseks. Tähtis on ka [[nomenklatuur]]: lühikesed ja iseloomulikud signatuurid tähtsamate mõistete kohta on hädavajalikud, kui nende mõistete väljendamine defineeritud väljendite algse tagavara abil on kohmakas. Põhjenduste abivahendite hulka kuulub ka [[klassifikatsioon]].
 
Põhjenduste lühendite ja aseainete hulka kuuluvad [[algoritmilised meetodid]]: mehaanilised arvutusmeetodid ([[arvutusmasin]]ad) ja metoodilised menetlusviisid objektiivselt kehtivate kogemusotsustuste kindlakstegemiseks – mitmesugused meetodid tähe asendi, [[elektritakistus]]e, [[inertne mass|inertse massi]], [[murdumisnäitaja]], [[raskuskiirendus]]e jne määramiseks. Iga niisuguse algoritmi on määratud põhjendustega, mis näitavad üldisel kujul, et kui niisugune menetlus sooritatakse kas või pimesi, annab paratamatult objektiivselt kehtiva üksikotsustuse.
 
====§ 10. Teooria ja teaduse idee teadusfilosoofia probleemidena====
 
Teadusfilosoofia peab tegelema ka teadustega kui kindlat laadi süstemaatiliste ühtsustega: nimelt sellega, mis on neile vormi poolest iseloomulik, mis määrab nendevahelised piirid ja sisemise jaotuse valdkondadeks, mis on nende olemuslikult erinevad liigid jne. Ka selle süstemaatilise põhjenduste kudumi võib allutada meetodi mõistele, nii et teadusfilosoofia peab peale teadustes esinevate teadmismeetodite tegelema ka nendega, mida ennast nimetatakse teadusteks. Peale kehtivate ja kehtetute põhjenduste tuleb eristada lehtivaid ja kehtetuid teooriaid ja teadusi.
====§ 11. Loogika ehk teadusfilosoofia kui normatiivne distsipliin ja praktiline õpetus====
 
Loogika kui teadusfilosoofia osutub [[normatiivne distsipliin|normatiivseks
dostsipliiniks]]. Teadused, teooriad, põhjendused ja üldse meetodid on vaimusünnitised, millel on kindel eesmärk, mille üle nende üle tulebki otsustada. Loogika kui normatiivne teadus otsustab selle üle, kuivõrd olemasolevad teadused oma ideele vastavad.
{{pooleli}}
 
==Kirjandus==
*[http://www.freidok.uni-freiburg.de/volltexte/6096/pdf/Husserl_Logische_Untersuchungen_1_1913.pdf Esimese osa teise trüki algtekst] (pdf)