Cimze seminar: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
23. rida:
[[Kategooria:Valga]]
[[Kategooria:Valmiera]]
Janis Cimze Liivimaa kooliõpetajate kooliõpetaja
Südasuvel 195 aastat tagasi sündis koolimees ja muusik Janis Cimze, kelle elutööks oli õpetada õpetajaid. 32 aastat asus seminari hoone Valgas, sellest osa praeguses Läti-Valka koduloomuuseumis. Oma õpetuses pidas Cimze väga tähtsaks muusikat. Orelik ja klaverit pidid kasvandikud hoolega harjutama. Orel oli koolil olemas, kuid klavereid üüriti harjutamiseks 4-5 peale ühiselt. Esimese Eesti üldlaulupeo ajaks 1869. aaastaks oli Valga seminari lõpetanud umbes 50 eestlast, kellest vähemalt 30 tegutsesid kooliõpetajatena ning enamik neist juhatas koore, näiteks Joosep Kapp Suure-Jaanis, J. Eglon Vändras, A. Erlemann Helmes. Pärast laulupidu kirjutas J. V. Jannsen „Eesti Postimehes“, et „laulupidu oli võimalik meie vahvate köstrite ja kihelkonnakooli õpetajate läbi, kes enamasti Valga seminaris tubli direktori Cimze juhatuse all on õpetanud ja kasvatatud saanud. Meie ärkamisaegsetest tegelastewst olid seminari õpilased heliloojad Aleksander Thomson Sangastest, Friedrich Saebelmann, Aleksander Läte, samuti Ado Grenzstein, Carl Robert Jakobson, Anton Jürgenson jt. 15 aastaselt lõpetas Cimze kihelkonnakooli, kolme aasta jooksul oli ta koduõpetajaks, kuni Valmiera kirikuõpetaja Ferdinand Walter ta kiriku orelimängijaks ning kihelkonnaõpetajaks kutsus. Kui Liivimaa kirikuõpetajate sinod otsustas asutada õpetajate seminari – selleks, et parandada õpetust kihelkonnakoolides, siis oli kõige enne vaja ette valmistada seminari juhataja. Walter pidi valima kandidaadi ja ta otsustas Janis Cimze kasuks.
1832. a. suvel jõudis Janis Cimze, 25-aastane noor mees, kodumaale tagasi ning novembris peaaegu 165 aastat tagasi asus Valmieras uue õppeasutuse tööd juhtima. Eestlastele oli suunatud järgmine märkus asutamisdokumendi lõpul: „Peaksid eestlased, kes saksakeeles tugevad, soovima õppeasutust kasutada, siis ei seisa sellel mingit takistust ees.“ Kooli astuda soovis 7 õpilast, neist 4 võeti vastu puhtalt, 3 jäeti proovi peale. Vahepeal võeti juurde 3 õpilast. Näiteks üheksanda lennu lõpetajaist oli tubli kolmandik eestlasi, kokku 10. 1838. a. põöes koolimaja maha. Olukorra päästmiseks üüriti õppetööks kahetoaline korter. Ühes toas elas Cimze, teises toimus õppetöö, kasvandikud aga elasid erakorterites. Kuna kool pidi asuma mõne linna või alevi lähedal arsti ja apteegi kasutamise võimalustega, pidid olema koolil maad ning lähedal pidi asuma eesti- kui ka lätikeelne kool, mis annaks mõlemast rahvusest õppijatele koolimaja tehtigi 1848. aastal. 1853. aastal valmis uus kool, kuna ehitamine võttis mitmeid aastaid aega. Cimze töötas uues majas kõik oma ülejäänud eluaastad – praegune Läti-Valka koduloomuuseum. Alumisel korrusel oli direktori, abiõpetaja ning teenijate eluruumid ja majapidamisruumid. Õppetöö käis üleval – üks suur saal õppetööks, teine magamisruumiks. Seal oli selles saksakeeles ja lätimeeles õppeasutuses nagu väike eestlaste ühiskond, sinna koguneti ikka juttu ajama. Cimze pidas tähtsaks, et eestlaste ja lätlaste vahel püsiksid head suhted. Rahvusliku liikumise haripunktil heideti ette Cimzele tema saksameelsust. Oluline oli see, et oma tööle andnud tubli pedagoogina kasvatas Eestile ja Lätile koolmeistreid, kes olid julgemad kui ta ise.
Janis Cimze on maetud Valka Luke kalmistule. 1888. aastal, 7 aastat peale tema surma avati kalmul mustast graniisist monument, mille kolmel küljel seisab eesti-, läti- ja saksakeelne tekst: „Oma rahva kooliõpetajate kooliõpetajale tänulik Liivimaa
| |||