Loogilised uurimused: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
7. rida:
===Loogilised uurimused. Esimene köide. Prolegomenid puhtale loogikale. Teine, ümbertöötatud trükk 1913===
Raamat on pühendatud [[Carl Stumpf]]ile "austuses ja sõpruses".
====Eessõna====
27. rida:
Sissejuhatus
====§ 1 Tüli loogika definitsiooni ja tema õpetuste olemusliku sisu
[[John Stuart Mill]] ("Loogika" sissejuhatus) pidas loogika [[definitsioon]]i puudutavate lahkarvamuste põhjuseks seda, et eri autorid on kasutanud samu sõnu erinevate mõtete väljendamiseks. Samasugune on olukord praegugi. Loogika on küll 19. sajandi keskpaigast muutunud. Loogika kolmest suunast – psühholoogilisest, formaalsest ja metafüüsilisest – on Milli mõjul saanud valdavaks esimene, kuid jätkuvad ka teised suunad. Ja psühholoogilise loogika enda seeski on üksmeel ainult loogika piiritluse ning tema olemuslike eesmärkide ja meetodite suhtes.
====§ 2. Põhimõtteliste küsimuste uuesti läbiarutamise vajadus====
Loogika seisukord nõuab üha uuesti asumist põhimõtteliste küsimuste, eriti nende juurde, mis olid määravad suundade tülis ning tülis loogika piiritluse üle. Huvi nende vastu on aga viimastel kümnenditel jahtunud, sest paistis, et Milli "[[Examination of Sir William Hamilton's Philosophy]]" oma rünnakuga [[William Hamilton]]i loogikale ning [[Friedrich Adolf Trendelenburg]] oma "mitte vähem kuulsate, kuigi mitte nii viljakate" "[[Loogilised uurimused (Trendelenburg)|Loogiliste uurimustega]]" on need lahendanud. Psühholoogia õitsenguga kaasnes [[psühhologism|psühhologistliku]] suuna ülekaal loogikas.
Arusaam mingi [[teadusharu|teadus]]e eesmärkidest väljendub selle definitsioonis. Alles teaduse areng toob kaasa tema uurimisvaldkonna adekvaatse mõistemääratluse. Definitsioon täiustub teaduse arenedes, mis omakorda hoogustab tema arengut. "Mingi teaduse valdkond on objektiivselt kinnine üksus; ei ole meie meelevallas, kus ja kuidas me tõevaldkondi piiristame." Teadusharu arengu alguses võidakse selle valdkonda käsitada liiga kitsana, kuid ka kitsamas valdkonnas tehtud teoreetiline töö võib hiljem ära kuluda.
Palju ohtlikum on aga eri valdkondade segiajamine, sest see võib kaasa tuua põhjendamatud eesmärgid, sobimatud meetodid, põhilise ja kõrvalise ärasegamise jne. Need ohud on eriti suured filosoofilistes teadustes, mistõttu mahu ja piiride küsimused on neis palju tähtsamad kui loodusteadustes, kus kogemus piirid algusest peale vähemalt esialgselt paika paneb. Just loogika kohta on [[Immanuel Kant|Kant]] öelnud: "See ei ole mitte teaduste rohkendamine, vaid moonutamine, kui nende piiridel lastakse üksteisele sisse joosta." Käesolev uurimus loodab näidata, et senine loogika, ja eriti tänapäeva psühholoogilise alustega loogika, ongi peaaegu tervenisti nende ohtude küüsis ning loogika areng on seetõttu oluliselt takistatud.
====§ 3. Tüliküsimused. Tee, millele me asume.====
Traditsioonilised tüliküsimused, mis puudutavad loogika piiritlust, on järgmised:
# kas loogika on teoreetiline või praktiline distsipliin;
# kas ta on teistest teadustest (eriti psühholoogiast ja [[metafüüsika]]st sõltumatu distsipliin;
# kas ta on formaalne distsipliin (tegeleb tunnetuse pelga vormiga) või peab arvestama ka tunnetuse mateeriat;
# kas ta on aprioorne ja demonstratiivne või empiiriline ja induktiivne distsipliin.
Poolevõtmine ühes küsimuses toob suuresti kaasa vastused teistele, nii et laias laastus on ainult kaks seisukohta:
*loogika on teoreetiline, psühholoogiast sõltumatu, formaalne ja demonstratiivne distsipliin või
*psühholoogiast sõltuv praktiline õpetus, nii et ta ei saa olla formaalne ja demonstratiivne.
Meie eesmärgiks on välja selgitada puhta loogika olemuslikud eesmärgid. Me lähtume loogika määratlusest praktilise õpetusena ning teeme kindlaks selle tähenduse ja õigustuse. Seejärel uurime selle distsipliini teoreetilisi aluseid ja tema suhet psühholoogiaga. See küsimus puudutab tunnetuse objektiivsust. Tulemusena eraldame välja uue ja puhtteoreetilise aprioorse ja puhtdemonstratiivse teaduse, mis on aluseks praktilisele õpetusele teaduslikust tunnetusest. Seda ongi Kant ja teised formaalse ehk puhta loogika esindajad silmas pidanud, kuid on selle sisu ja mahu asjus eksinud.
Esimene peatükk
Loogika kui normatiivne ja iseäranis kui praktiline distsipliin
====§ 4. Üksikteaduste teoreetiline ebatäielikkus====
{{pooleli}}
| |||