Einar Lundborg: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
ErlichLw (arutelu | kaastöö)
ErlichLw (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
21. rida:
Sündis 5. aprillil 1896 [[India]]s Kolkatas Rootsi [[misjonär]]i pojana. Ristimisel pandi talle nimeks Einar Paul Albert ja [[Hinduism|hindu]] nimi Muni, mis oli tuletatud India usupuhastaja [[Gautama Buddha]] lisanimest [[Šākjamuni]].<ref name=Uudisleht>Saatuslik talisman. Uudisleht, 9. aprill 1934, lk 4</ref> Jõudis kooliajaks siiski Rootsi, kus õppis [[Uppsala]] gümnaasiumis ja seejärel [[Stockholm]]i sõjakoolis.<ref name=Ohvitserid51>[[Mati Õun|Õun, M]] (2002). ''Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased. II kogumik.'' Tallinn: Sentinel, lk 51</ref>
 
Astus sõjaväeteenistusse Rootsis [[6. juuni]]l [[1914]]<ref name=Sodur1928-27/28-836>E. M: Kindral U. Nobile päästja kapten E. P. A. M. Lundborg. [[Sõdur (ajakiri)|Sõdur]]. 1928, nr 27/28, lk 836</ref> kuninglikku Västmanlandi transport-rügementi (''[[:sv:Västmanlands trängkår|Kungliga Västmanlands trängkår]]'').<ref name=Lundborg238>Lundborg, E (1968). ''Soomusautoga Eesti Vabadussõjas. Minu rindeelamusi 1919–1920.'' [[Lund]]: [[Eesti Kirjanike Kooperatiiv]], lk 238</ref> Oli [[1916]]. aasta septembrist kuni oktoobrini [[kadett|kadetina]] laagris 4. ja 5. [[diviis]]iga, 5. kolonni kaadriülemana. Ülendati sama aasta [[18. detsember|18. detsembril]] sõjakoolis [[lipnik]]uks. [[1917]]. aasta septembrist oktoobrini oli jälle laagris 4. ja 5. diviisiga, sedakorda 18. jalaväerügemendi ülema adjutandina.
 
Lahkus [[15. märts]]il [[1918]] omal soovil sõjaväeteenistusest, et võtta [[vabatahtlik]]una [[Rootsi brigaad]]i koosseisus osa [[Soome kodusõda|Soome Vabadussõjast]]. Saabus [[20. märts]]il Rootsi brigaadiga [[Soome]], kus osales [[25. märts]]ist [[23. mai]]ni brigaadiülema [[kolonel]] [[Harald Hjalmarson]]i adjutandina [[lahing]]utes [[Messukylä vald|Messukylä]], [[Tampere]], [[Lempäälä vald|Lempäälä]] ja [[Veno]] juures. Ülendati [[20. märts]]il 1918 Soomes lipnikuks ja [[28. mai]]l Rootsi brigaadis [[ülemleitnant|ülemleitnandiks]].
27. rida:
Rootsi brigaadi likvideerimisel lahkus [[6. juuni]]l 1918 teenistusest ja astus [[20. august]]il ülemleitnandina [[Saksa keisririik|Saksa]] sõjaväkke, kust [[Saksa revolutsioon|revolutsiooni]] puhkemise tõttu [[12. november|12. novembril]] 1918 lahkus.
 
Sõitis tagasi Rootsi ja astus ülemleitnandina teenistusse 5. husaarirügementi.<ref name=Sodur1928-27/28-836 /> Lülitumine rahulikku ellu ei läinud aga vaevata, ja avastades, et Stockholmis oli avatud vabatahtlike värbamise büroo [[Eesti Vabadussõda|Eesti Vabadussõjast]] osavõtuks, registreeris ta end Eestisse sõiduks,<ref>Lundborg, E (1968). ''Soomusautoga Eesti Vabadussõjas. Minu rindeelamusi 1919–1920.'' [[Lund]]: [[Eesti Kirjanike Kooperatiiv]], lk 6</ref> lahkudes [[12. veebruar]]il [[1919]] teistkordselt Rootsi sõjaväest.<ref name=Sodur1928-27/28-836 />
 
===Eesti Vabadussõjas===
43. rida:
Ilmus Soomusautode kolonnist lahkudes [[Tallinn]]a, kus ta end 27. septembril sisse kirjutas, märkides elukohana "Kuld Lõvi" tuba nr. 11. Samal päeval oli ta end registreerinud [[Valgekaartlased|Vene valgete]] [[Loodearmee]] juures formeerimisel olevasse Rootsi Valgesse Leegioni. Ilmus Loodearmee staabi käsutusse [[Narva]] [[3. oktoober|3. oktoobril]] 1919, mis daatumit kandis tema registreerimise dokument. Kuid Vene valgete värk ei näinud Lundborgile meeldivat, sest oktoobri keskel oli ta jälle Tallinnas ja hankis seal endale Rootsi sõidu [[viisa]], mis kandis kuupäeva [[15. oktoober]] 1919. Sõitis Rootsi [[Helsingi]] ja [[Turu]] kaudu.
 
Teadmata millal tuli ta Eestisse tagasi (väljasõidu viisa oli talle antud [[1. november|1. novembril]] 1919) ning astus jälle [[Eesti sõjavägi|Eesti sõjaväkke]] ja Soomusautode kolonni. Selle üksuse koosseisust vabastati ta [[21. juuni]]l [[1920]], kuid sõjaväest vabastamise tunnistus kannab kuupäeva [[1. juuni]] 1920. Lahkus mai lõpul Tallinnast Rootsi, kus ta end registreeris [[Djursholm]]i linna fiskaali juures 1. juunil. Kuid [[22. juuni]]l oli ta jälle Tallinnas tagasi.<ref name=Lundborg237-238>Lundborg, E (1968). ''Soomusautoga Eesti Vabadussõjas. Minu rindeelamusi 1919–1920.'' [[Lund]]: [[Eesti Kirjanike Kooperatiiv]], lk 237-238</ref>
 
Eesti Vabadussõjas ilmutatud vahvuse eest annetati [[Vabariigi Valitsus]]e poolt kapten Lundborgile [[18. august]]il 1920 [[Vabadusrist]]i II liigi 3. järk ja [[Eesti Vabadussõja mälestusmärk|Vabadussõja mälestusmärk]].<ref name=Sodur1928-27/28-837>E. M: Kindral U. Nobile päästja kapten E. P. A. M. Lundborg. [[Sõdur (ajakiri)|Sõdur]]. 1928, nr 27/28, lk 837</ref>
56. rida:
Kui [[Itaalia]] kindral [[Umberto Nobile]] [[1928]]. aasta mais oma õhulaevaga "Italia" sooritas lennu [[põhjapoolus]]ele ja tagasilennul pidi hädamaanduma 100 km põhja pool [[Kirdemaa]]d ja ta uhke õhulaev, mis pidi Itaaliale tooma au ja kuulsust, hävis, hakati Rootsis ''Geografiska Sällskapeti'' algatusel ja kapten L. E. Tornbergi juhtimisel organiseerima kindral Nobile ja tema kaaslaste päästmist. Rootsi lennuväe kaks parimat ja osavaimat lendurit, leitnandid Birger Schyberg ja Einar Lundborg, andsid endid üles vabatahtlikena päästeekspeditsioonist osavõtuks.
 
[[23. juuni]]l lendas Lundborg oma [[Fokker]]iga Virgo Bayst Murchison Baysse [[Hinlopeni väin]]as.<ref name=Lundborg238-239>Lundborg, E (1968). ''Soomusautoga Eesti Vabadussõjas. Minu rindeelamusi 1919–1920.'' [[Lund]]: [[Eesti Kirjanike Kooperatiiv]], lk 238–239238-239</ref> Kui Lundborg oli Nobile juures jääl maandunud, seletas kindral Nobile talle kategooriliselt, et ta peab kõigepealt ära viima Nobile neli kaaslast, siis Nobile enese ja lõpuks raadiotelegrafisti. Lundborg keeldus seda soovi täitmast, seletades, et viib kõige esimesena Nobile. Viimane keeldus siiski kaasa minemast, kuna tema kui ekspeditsiooni juhi kohus oli valvata, et kõik teised tema juures viibivad ekspeditsiooni liikmed päästetakse. Lõpuks andis Nobile oma kaaslaste nõudmisel järele ja lahkus [[24. juuni]]l Lundborgi [[lennuk]]il. Lundborgil õnnestus Nobile viia abilaeva "Città di Milano" pardale.<ref name=Sodur1928-27/28-837 />
 
Mõne tunni pärast pöördus Lundborg tagasi, et raskelt vigastatud "Italia" meeskonna liiget Natale Cecionit ära tuua,<ref name=Lundborg239>Lundborg, E (1968). ''Soomusautoga Eesti Vabadussõjas. Minu rindeelamusi 1919–1920.'' [[Lund]]: [[Eesti Kirjanike Kooperatiiv]], lk 239</ref> kuid maandumisel jääpangale läks ta lennuk ümber, kusjuures jalased purunesid ja ta jäi kaheks nädalaks Nobile meestele seltsiks. [[6. juuli]]l päästis leitnant Schyberg Lundborgi ja tõi ta [[aurik]]ule "Quest".<ref name=Sodur1928-27/28-837 />
 
"Italia" meeskonna ja kaasalennanud teadlaste päästmisest võttis osa ka [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] [[jäämurdja]] "Krassin", mida juhtis eestlasest komandör, hilisem [[admiral]] [[Paul Oras]], endine Nõukogude Liidu mereväeesindaja Rootsis, kes spionaaži pärast Rootsist välja saadeti.
68. rida:
[[1931]]. aasta [[27. jaanuar]]i ennelõunal tõusis Lundborg, siis juba kapten, [[Malmslätt]]i lennuväljalt [[Linköping]]i lähedal<ref name=Sodur1931-5/6-135>A. S: Kapten E. Lundborg †. [[Sõdur (ajakiri)|Sõdur]]. 1931, nr 5/6, lk 135</ref> uuetüübilisel ja katsetuste järgus oleval [[Hävituslennuk|hävitajal]] "Jaktfalk" õhku ja langes alla pärast mõneminutilist lendu. Ta toodi lennukirusude alt välja surnuna. Lundborg oli sellal kogenenumaid ja hinnatumaid Rootsi lennuväe proovilendureid.
 
Lundborgi hukkumise põhjuste juurdlemiseks loodud komisjon avastas suure korralageduse Rootsi lennuväes. Järgnenud, kaua aega kestnud kohtupidamise tulemusena pidi omalt kohalt lahkuma lennuväe ülem kindral Amundson, tema staabiülem Lübeck paigutati ümber teisele teenistuskohale.<ref name=Lundborg239-240>Lundborg, E (1968). ''Soomusautoga Eesti Vabadussõjas. Minu rindeelamusi 1919–1920.'' [[Lund]]: [[Eesti Kirjanike Kooperatiiv]], lk 239–240239-240</ref>
 
==Auastmed==
112. rida:
 
==Viited==
{{viited|2}}
 
== Kirjandus ==
*Lundborg, E (1968). ''Soomusautoga Eesti Vabadussõjas. Minu rindeelamusi 1919–1920.'' [[Lund]]: [[Eesti Kirjanike Kooperatiiv]]