[[Pilt:Barbara McClintock at C.S.H. 1947.jpg|pisi|Barbara McClintock, 1947]]
'''Barbara McClintock''' ([[16. juuni]] [[1902]] – [[2. september]] [[1992]]) oli ameerika teadlane, üks tunnustatumaid [[tsütogeneetika|tsütogeneetikuid]] maailmas. Aastal [[1983]] pälvis ta [[Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind|Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna]].
Aastal [[1972]] sai ta [[Cornelli Ülikool]]is doktorikraadi botaanikas[[botaanika]]s. Seal oli tal juhtiv roll maisi[[mais]]i tsütogeneetika uuringutes. See valdkond jäi tema huviorbiiti kogu töökarjääri jooksul. [[1920. aastad|1920ndate]] lõpus uuris McClintock [[kromosoom]]e ning kuidas nad käituvad [[mais]]imaisi paljunemisel. Tema töödel oli teedrajav roll: ta arendas välja tehnika, et nähtavaks teha maisikromosoomid ja kasutas mikroskoopilist analüüsi, et demonstreerida paljusid geneetika alusideid, kaasa arvatud [[krossing-overkristsiire|ristsiirde]]is käigus toimuvat geneetiline [[rekombineerumine|geneetilist rekombineeriumist]], mis leiab aset [[meioos]]is, kus kromosoomid vahetavad omavahelistomavahel informatsioonijuppe. McClintock lõi esimese maisi [[geneetiline kaart|geneetilise kaardi]], ühendades kromosoomiregioonid füüsiliste tunnustega, ning ta näitas [[telomeer]]ide ja [[tsentromeer]]ide rolli – kromosoomi piirkonnad, mis on tähtsad geneetilise informatsiooni säilitamiseks. Teda tunti kui oma ala parimat, ning teda premeeriti prestiižsete auhindadega ningja valiti [[1944]]. aastal [[Ameerika Teaduste Akadeemia]] liikmeks.
