Süüteküünal: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
9. rida:
Süüteküünal saab [[süütepool]]ist [[kõrgepinge]]impulsi mitmesilindrilises mootoris [[süütejagaja]] vahendusel. Ühesilindrilise mootori süütesüsteemis jagaja puudub ja pingeimpulss tuleb [[magneeto]]lt.
Kui [[elektron]]id väljuvad süütepoolist, tekib kesk[[elektrood]]i ja külgelektroodi vahel pingeerinevus. [[Elektrivool]]u ei teki, sest nende vahel olevad [[kütus]] ja [[õhk]] toimivad [[isolaator]]ina. Kui [[pinge (elekter)|pinge]] kasvab, siis hakkab see muutma elektroodide vahel olevate [[gaas]]ide struktuuri. Kui pinge ületab gaasi [[dielektriline tugevus|dielektrilise tugevuse]], siis gaasid ioniseeruvad. Ioniseeritud gaas seevastu on [[elektrijuht]] ja võimaldab elektronidel ühelt elektroodilt teisele jõuda. Süüteküünlad vajavad tavaliselt pinget vähemalt 12–25 kV selleks, et korralikult töötada, kuid pinge võib tõusta 45 kV-ni. Vananedes tekib süüteküünaldes kõrgem pinge, mistõttu tekkiv säde on kuumem ja kestab kauem.
Elektronide voog tekitab elektroodide vahe ületamiseks sädekanali. Temperatuur kanalis tõuseb 60 tuhande kraadini. Suur kuumus sädekanalis sunnib ioniseeritud gaasi väga kiiresti laienema ja toimub väike [[plahvatus]]. Seda plahvatust on plõksuna isegi kuulda. Olemuselt on see pisitilluke [[välk]] ja kõuemürin.
| |||