[[1919]]. aasta juuni algul sai Judenitš teada, et Siberis asuv ning Antante poolt tunnistatav Venemaa Ülemvalitseja, sõjaminister ja relvajõudude kõrgem ülemjuhataja [[Aleksandr Koltšak]] on määranud tedata kõikide nende Venemaa sõjajõudude ülemjuhatajaks, mis tegutsesid [[bolševik]]e vastu [[Looderinne|looderin]]del. Kui enne Judenitš tegutses omapäi siis alates sellest momendist oli tal ka juriidiline alus tegutsemiseks. Selle teate kättesaamise järel liikus ta Prantsuse sõjalaeval Tallinna tutvuma Eestis asuva [[Põhjakorpus]]ega. Ta tahtis näha millist sõjalist jõudu põhjakorpus endast kujutab. Tallinnas võeti Judenitšit väga uhkelt auvahtkonnaga vastu. Peale tseremooniat sõitis ta [[Põhjakorpuse staap|põhjakorpuse staap]]i, kus tutvus olukorraga. Seejärel soovis sõita rindele. Koos põhjakorpuse juhi [[Aleksandr Pavlovich RodziankoRodzijanko]]ga sõideti rindele, kus parasjagu oli käimas punastepunaarmee pealetung. Judenitšil jäi põhjakorpusest masendav mulje. See oli kehvalt riietatud, varustatud trofeerelvadega ja vaevles laskemoona puuduses.
Ta läks tagasi Helsingisse, kus [[6. juuli|6. juulil]] ja [[12. juuli|12. juulil]] [[1919]] toimus Judenitši, [[Carl Gustaf Emil Mannerheim|Mannerheim]]i ja liitlasriikide esindajate kohtumine. Viimasel kohtumisel kirjutas Mannerheim alla sõjalis-poliitilisele lepingule, kus olid üksikasjalikult kirjas, millistel tingimustel on Soome valmis toetama oma jõududega pealetungi Petrogradile. Leppe poolt olid nüüd ka Koltšak ja Vene emigrantlikud organisatsioonid. Ka liitlaste juhtideljuhi polnud midagi selle vastu, ettoetasid Soome väed võtaksidväede osaosavõttu võitlusest bolševike vastu. Vastavalt lepingule pidi ühisväge juhtima kindral Mannerheim, mis on seletatav ka sellega, et Soomlastesoomlaste sõjalised jõud olid tunduvalt suuremad kui Vene valgetel. Kuid vastavalt lepingule, kui Petrograd oleks hõivatud oleks linna juhtimine läinud Mannerheimilt Judenitši kätte. Rõõmusõnum Judenitšile saabus ka ValgeteVenemaa ülemjuhatajaltÜlemvalitsejalt [[Aleksandr Koltšak]]ilt, kes teatas, et võtab kõik finantskulutused enda peale (Koltšaki käes oli Venemaa kullavaru, mistõttu tal oli võimalik toetada rahaliselt [[Loodearmee]]d).
[[16. juuli]]l 1919. aastal sai Judenitš Mannerheimilt telegrammi, kus oli ka Soome välisministri allkiri ja telegrammi sisuks oli, et ka Soome valitsus toetab Judenitši võitlust. Seega on kõik tingimused Petrogradi ründamiseks paika pandud, kuid ilmubsellele ilmnes oluline takistus. [[25. juuli]]l 1919 toimusid Soome presidendivalimised. Enne valimisi oli Mannerheim kindel, et tema võidab need. Kuid valimised võitis professor [[Kaarlo Juho Ståhlberg]]. Kaarlo Juho Ståhlberg oli vastu Soome vägede osalemises pealetungis [[Petrograd]]ile. Sellega oli igasugune lootus rünnakuks kustunud.
