Kerkemurrang: erinevus redaktsioonide vahel

Kerkemurrangu rebendpind on kaldu rohkem kui 30° (mõne käsitluse järgi rohkem kui 45°). {{lisa viide}} Kerkemurrangud tekivad [[maakoor]]es rõhtsurve mõjul, eelkõige maakoore [[laam]]ade põrkepiiril. KerkemurrangudKerkemurrangu võivadpikkus võib olla sadu meetreid javõi kilomeetreid pikad. Kui pinda kahest otsast teineteise vastu kokku surutakse, võib selle sisse tekkida rebend, mida mööda ühel pool rebendit olevad kihid teisel pool rebendit olevate kihtide peale libisevad. Ühtlasi tõuseb selles kohas maapind. Harilikult toimub see [[maavärin]]a või pigem paljude maavärinate seeria teel,tagajärjel. milleksSelleks võib kuluda tuhandeid aastaid, kuid ka märksa vähem.

Ehkki vahetult pärast tekkimist iseloomustab kerkemurrangut ümbritsevaga võrreldes kõrgem maapind, ei pruugi see niimoodinii jääda. Tekkiv kõrgendik võib miljonite aastate jooksul ära kuluda, nii et ühtegi väliselt nähtavat kerkemurrangu tunnust ei esine. Kuid rike jääb kivimeisse alles ja võib edaspidigi maavärinaid põhjustada. Näiteks [[1994. aasta Northridge'i maavärin]]a [[California]]s põhjustas just seni teadmata rike. Niisugust riket saab avastada üksnes geoloogiliste uuringutega.

Kerkemurrangud olid tundmatud kuni umbes [[1884]]. aastani, mil selle teineteisest sõltumatult avastasid kaks geoloogide rühma. Üks neist tegutses [[Alpid]]es [[Glaruse kerkemurrang]]ul ning sinna kuulusid [[Arnold Escher]], [[Albert Heim]] ja Bernard[[Marcel Bertrand]]. Teine neistrühm tegutses [[Šotimaa]]l [[Moine'i kerkemurrang]]ul ning sinna kuulusid [[Charles Lapworth]], [[Ben Peach]] ja Home[[John Horne]].