Perestroika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
? liikumine |
Resümee puudub |
||
4. rida:
Perestroikale oli omane senisest suurem liberaalsus ning vabadus, mis varem oli Nõukogude Liidus praktiliselt olematu, samuti eraettevõtluse (kooperatiivid) teatav tekitamine ja kaasamine, mis varem oli olnud pea täiesti keelatud, hakkas ilmuma ka uusi trükiväljaandeid ja moderniseeriti vanu.
Samas ideoloogiline surve, parteiline järelevalve ajakirjanduse ja kirjanduse väljaandmise üle ja [[tsensuur]] ei lõdvenenud, muudeti ainult järelevalve vorme ja surve avaldamise viise. Samas tugevnes ka vastupanu. Ajaloolase Mati Grafi sõnul sai eestikeelne ajakirjandus 1987. aastal "olla üha avameelsem, kergitada ühe eesti rahva n-.ö valupunki teise järel. Enam julgemalt tegid seda ajakirjad [[Vikerkaar]] ja [[Looming]], ajalehed [[Edasi]] ning [[Sirp|Sirp ja Vasar]]. Ajakirjandus kippus parteilise kontrolli alt välja libisema, tekitama peavalu nii Valgele Majale [= EKP Keskomitee] kui [[Glavlit]]ile, “organitest” [= KGB] rääkimata. “ <ref>[[Mati Graf]]. "Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988.aasta Suveräänsusdeklaratsioonini." Tallinn, Argo 2008, lk. 207. ISBN 978-9949-438-53-2</ref>
Eestis oli perestroika-perioodi üks tulemusi [[rahvusteadvus]]e kasv, mis viis muuhulgas [[Eestimaa Kommunistlik Partei|Eestimaa Kommunistliku Partei]] lõhenemiseni kaheks tiivaks.
[[Baltikum]]ist alanud [[rahvuslik liikumine|rahvuslik]] ja [[rahvarinne|rahvarinde]] liikumine, millele järgnesid ka teised [[liiduvabariik|liiduvabariigid]], oli üks põhjustest, mis viisid [[1991]]. aastal Nõukogude Liidu lagunemiseni.
==Viited==
{{viited}}
==Vaata ka==
| |||