Piinlikkus: erinevus redaktsioonide vahel

Piinlikkust eristatakse [[häbi]]st, kuigi nad esinevad sageli koos ning on sarnase iseloomuga. Piinlikkus ei ole nõrk häbi ega pruugi üldse olla nõrgem emotsioon kui häbi. Erinevalt piinlikkusest ei eelda häbi häbenetava asjaolu või teo teistele teatavaks saamist ega sellele mõtlemist. Erinevalt häbist ei eelda piinlikkus, et asjaosalise juures oleks tema enda arvates midagi laiduväärset.<ref name="Purshouse"></ref>

On ka väidetud, et piinlikkustundele erinevalt häbist ongi iseloomulik, et kogetakse teiste ''teenimatut'' negatiivset hinnangut ([[Robert Solomon]]<ref>R. Solomon. ''The Passions: Emotions and the Meaning of Life'', New York: Doubleday 1976, 246–247</ref>).<ref name="Purshouse"></ref>

[[Gabrielle Taylor]]i<ref>G. Taylor. ''Pride, Shame and Guilt: Emotions of Self-Assessment'', Oxford University Press 1985, 69</ref> järgi esineb piinlikkus (''embarassment'') alati olukordades, kus teiste inimeste juuresolekul kogetakse, et ei osata või ei suudeta kohaselt reageerida.<ref name="Purshouse"></ref>

Sellel teoorial on raske seletada teiste inimeste käitumise pärast tuntavat piinlikkust. Taylor seletab seda sellega, et piinlikkuse tundja samastab end isikuga, kelle pärast ta piinlikkust tunneb. Teine võimalus oleks viidata piinlikkuse tundja võimetusele olukorda lahendada. Peale selle seletab Taylor teise inimese pärast tuntavat piinlikkust sellega, et piinlikkuse tundja asetab end selle isiku olukorda, kelle pärast ta piinlikkust tunneb. See on võimalik ka juhul, kui isik, kelle pärast piinlikkust tuntakse, ise piinlikkust ei tunne: olukorda modifitseeritakse vastavalt enda hoiakutele. Selle seletuse probleem on, et piinlikkuse tundja ei pruugi tegelikult üldse tahta või suuta panna end selle isiku olukorda, kelle pärast ta piinlikkust tunneb.<ref name="Purshouse"></ref>

Piinlikkust tuntakse sageli siis, kui kogetakse, et rikutakse ise [[viisakus]]reegleid või seda teeb mõni juuresolija. See ei kehti kõikide piinlikkuse juhtude puhul.<ref name="Purshouse"></ref>

Antropoloog [[Erving Goffman]]i<ref>Goffman 1956</ref> järgi oodatakse igalt inimeselt vastavalt olukorrale ja konkreetsele inimesele teatud omadusi, võimeid ja teadmisi. Ootused lähtuvad nii inimeselt endalt kui ka juuresolijatelt. Kui need ootused ei täitu, siis tuntaksegi piinlikkust.<ref name="Purshouse"></ref>

Sellele teooriale valmistab raskusi asjaolu, et piinlikkustunde asemel võidakse ka lihtsalt üllatuda või leida, et olukord on naljakas. Peale selle, kui inimene tunneb piinlikkust suure tähelepanu pärast, mida talle näiteks auhinna üleandmise puhul osutatakse, siis nähtavasti ootuste mittetäitumisega tegemist pole.<ref name="Purshouse"></ref>

[[Luke Purshouse]]'i<ref name="Purshouse">Purshouse 2001</ref> järgi on piinlikkus olemuslikult seotud inimese (millegi tema juurde kuuluva) eksponeeritusega (''exposure'') teisele inimesele. Eksponeeritud võivad olla inimese keha, [[vaimuseisund]]id, [[iseloomujoon]]ed ja [[tegu|teod]]. Samuti kuulub eksponeerituse alla see, kui keegi teine saab kellegi kohta midagi teada. Pershouse'i järgi võib piinlikkust tunda inimene, kes käsitab (''construes'') end eksponeeritavana või sellena, kellele eksponeeritud ollakse. Selleks, et tunda piinlikkust, peab ta seejuures olema selles rollis vastumeelselt. Sellele teooriale tekitab raskust olukord, kus inimene tunneb näiteks oma vanu päevikuid lugedes piinlikkust selle pärast, missugune ta varem oli. Seda olukorda saab siiski tõlgendada nii, et tema varasem mina on temast erinev isik.

<small>''Artikli kirjutamisel on kasutatud ingliskeelse Vikipeedia artiklit seisuga 15.3.2009.''</small>