Hävituspataljonid: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
17. rida:
Eestis moodustati alates 1941. a. [[25. juuni]]st [[Saksa Riik|Saksa]] [[langevarjur]]ite ja [[diversant]]ide ning [[metsavend]]ade vastu võitlemiseks maakondades 13 hävituspataljoni ja Tallinnas loodi töölispataljoni nime all arvukam üksus, mis hiljem jaotati neljaks hävituspataljoniks. Hävituspataljonidesse kaasati enamasti Nõukogude võimu toetajaid ning lojaalseid isikuid vabatahtlikkuse alusel. Samuti oli oma osalus eestlaste suhtumises sakslastesse, mis oli juurdunud Eesti elanikes peale [[Eesti Vabadussõda]] [[Landeswehr]]iga, seetõttu ei saa võtta liitumist hävituspataljonidega kui ainult Nõukogude võimu pooldamist, vaid ka kui sakslastevastasust.{{lisa viide}}
*[[26. juuni]]l moodustati vastavalt NSV Liidu SARKi korraldusele Eesti [[hävituspataljonide operatiivgrupp]], mille juhtkonna moodustasid: Balti Piirivalveringkonna ulem [[personaalne auaste#NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsus|riikliku julgeoleku kindralmajor]] [[Konstantin Rakutin]], ülema asetäitjad: [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat|Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi]] rahvakomissari asetäitja riikliku julgeoleku vanemleitnant [[Aleksei Škurkin]] ja [[Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat|Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi]] rahvakomissari asetäitja riikliku julgeoleku polkovnik Lobanovitš<ref>[http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/10108/1/Pungaolavi.pdf NSV Liidu relvajõudude tagalavalve formeerumine ja tegevus Eesti territooriumil 1941. aastal]</ref>, kuid Rakutin siirdus oma grupiga Riias asuvasse [[Looderinne|Looderinde]] (endise [[Balti sõjaväeringkond|Balti sõjaväeringkonna]] staapi, kust ta taganes varsti koos nõukogude vägedega [[Pihkva oblast]]isse) ning Põhja-Eestis puudus reaalne koordineeritud hävituspataljonide tegevuse juhtimine. Segadust tekitas ka asjaolu, et vastavalt nõukogude väejuhatuse sõjaplaanidele kuulus [[Põhja-Eesti]]maa [[Põhjarinne|Põhjarinde]] alluvusse, [[Lõuna-Eesti]] ja [[Läti]]maa aga [[Looderinne|Looderinde]] alluvusse.
[[29. juuni]]l kuulutas [[EKP Keskkomitee|EK(b)P Keskkomitee]] välja parteilise mobilisatsiooni. Kõik partei liikmed ja kandidaadid, samuti suur osa [[Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing|ELKNÜ]] liikmetest kutsusti hävituspataljonidesse. Nendesse formeeringutesse iga meest ei võetud. Kui soovitaja ei olnud kommunist või vähemalt kommunistlik noor, pidi tal olema NKVD usaldus või soovitus<ref>E. Spriit, V. Timusk. ''Tigeduse poliitika''. // ''Edasi'', 25. veebruar 1989.</ref>.
30. rida:
Hävituspataljonide loomisele eelnes 5. juulil 1940 [[Rahva Omakaitse]] loomine, millesse koondati ligi 8 000 liiget, mis oli esialgselt ettenähtud [[Eesti NSV]] võimude poolt natsionaliseeritud vara kaitsmiseks.{{lisa viide}}
Hävituspataljonide üldjuht oli eelmalviibiva Rakutini asemel surmasaamiseni 19. juulil 1941 Pärnumaal [[Audru]] lähedal SARKi alampolkovnik [[Grigori Okojev]]. Hiljem määrati üldjuhatajaks Venemaalt saabunud juudist kapten [[Mihhail Pasternak]]. Komissariks pandi eesti kommunist [[Feodor Okk]] ja staabiülemaks venelasest kapten Vladimirov. Pataljonide juhtideks olid suures enamuses muulased, peamiselt venelased, kes komandeeriti pataljonide etteotsa piirivalve ja [[Punaarmee]] ohvitseride hulgast.{{lisa viide}}
Sõja alguses moodustati ligi 27 rahvakaitsepataljoni (igas linnas), millest 17 hävituspataljoni (5000 inimest):
| |||